Jõulud on rõõmupühad. Me tahaksime jõulude ajal ise rõõmu tunda ning soovime seda sõpradele. Kas otse näost näkku, telefoniga või siis käsitsi, s.t päris oma käega kirjutatud kaardiga. Ent pelgalt sõnadest tundub jäävat väheks, sellele tuleb lisada kingitus.

Kui kingitus läheb täkkesse ning tõesti valmistab saajale üllatuse, on ka endal hea meel. Seda, et otse vajalikku õnnestuks kinkida, on liig loota. Hea oleks, kui lihtsalt suudaks üllatada. Mõned kingitused, nagu lastele, tuleb nagunii teha. Ja nemad on oma soovid ammu teada andnud.

Aga vahel vist tasuks üritada kinkida kellelegi, kes seda üldse ei oska oodata. Kink väljendab südamest tulevat soovi valmistada teisele rõõmu. Ei ole välja või ära teenitud, isegi siis mitte, kui kinke tehakse vastastikku.

Talvealguse valge lume ihalus

Kaua aega ei suutnud ma mõista, miks nii väga igatsetakse lund jõulude ajaks. Selge see, et paraja pakasega ning puhta valge lumikattega maa on nii kaunis vaadata pärast lögast sügist ning põhjatuid teid. Ta teeb nostalgiliseks, toob meelde lapsepõlvejõulud, mis olid nagu piltpostkaardil. Kuigi linnas lumi raskendab liiklemist ning varsti on valge lumi üsna määrdunud näoga.

Aga siis äkki taipasin, et siin on taga vist ka üks sügavam põhjus. Me ihaldame midagi, mis tuleks päris kingitusena, teenimatult ning meist sõltumata. Ja seda on lumehelbed taevast.

Igatahes jõulude juurde kuulub algusest peale rõõm. Luuka evangeelium jutustab karjastest, kes olid õitsil ja hoidsid oma karja. Taevane sõnumitooja ütles neile: “Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale!” Nemad said sellest esimestena teada.

Me oleme programmeeritud tahtma alati parimat, mida on võimalik saada.

Sama sõnumit Päästja sünnist kuulutab kristlik kirik ka tänavustel jõuludel. Paulus nimetab Jeesust kinkide kingiks ehk Jumala suureks anniks inimestele. Kui ta tänab korintlasi selle eest, et nad on teinud korjanduse Jeruusalemma vaeste vendade toetamiseks, tuletab ta meelde “Jumala võrratut armu”, mis on kogu ristirahva osa, ja võtab selle kokku sõnadega: “Tänu olgu Jumalale tema sõnulseletamatult suure kingi eest!”

See sõnulseletamatult suur kink ei ole küllus maistes asjades, vaid tõik: Jumala Poeg on saanud inimlapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. See on mõõtmatult suurem kui kõik muu, mida võiksime tahta.

Nauding tähendab joovastust

Ma ei taha praegu pikemalt peatuda sellel, mida kuulutatakse jõulukirikus. Mõtisklen mõnest rõõmu ja õnne ning nende oota­misega seotud päris üldisest seigast.

Ühest küljest on õige, et iga inimese õnn on sama ainulaadne kui tema isiksuski. Me kõik kogeme küll rõõmu ja naudingut sarnasel viisil, sest meie ajud on ehitatud ühe ja sama skeemi järgi. Ent selles, mis neid tundeid vallandab, oleme erinevad.

Ühe jaoks tähendab õnn paljajalu hommikuses kastes üle aasta kõndimist, teisele oma lapse kätel hoidmist. Õnnelikuks võivad teha vanaema pannkoogid või Mozarti klaverikontsert lemmikpianisti ettekandes. Või ka kõigest eemal olek – zen-munk leiab õndsuse tühjusse süüvides.

Mis tunne see “õnn” on? “Nagu oleks korraga alla neelanud särava killukese pärastlõuna-päikesest,” kirjeldas luuletaja Katherine Mansfield üht ekstaasihetke. Me ajame seda tundmust taga, kuid tavaliselt tabab ta meid siis, kui oskame kõige vähem temaga arvestada – et kaduda veel enne, kui oleme teda maitstagi jõudnud.

Püüdleme rõõmu ja rahulolu poole. See, mis kaugustes terendab, näib harjumuspärasest parem. Teeneteristil, miljonipalga jätkuval kasvul või pisut laiemal juhitoolil ei pruugi iseenesest olla teab mis suurt väärtust, ent kes ei oleks valmis nende nimel nahast välja pugema?

Ent mõnu pakub juba rõõmu ootus. Isegi niivõrd, et tasu, kui selle kätte saame, võime vastu võtta suurema erutuseta. Töötaja, kellele ülemus palgatõusu tõotab, rõõmustab, märksa väiksem on tema vaimustus aga siis, kui palgalisa regulaarselt tema kontole jõuab.

Piparkookide küpsetamine – milline vapustavalt meeldiv lõhn! – ja kaunistamine on palju maitsvam kui nende söömine. Mõnuga millegi igatsemine ja selle poole püüdlemine võib kesta tunde, päevi, ka aastaid. Ihaldamine tõstab tuju.

Nii see on. Me oleme programmeeritud tahtma alati parimat, mida on võimalik saada. Ent kui see käes on, harjume sellega kiiresti. Liiga kiiresti. Sõnum Lunastaja sünnist on kõigile teada, ükskõik kas vastu võetud või tagasi lükatud, igal juhul selles ei ole uudist. Uudis on alles selle jaoks, kes ühel hetkel mõistab: ta on ju sündinud ka minu jaoks!

See, mis kaugustes terendab, näib harjumus- pärasest parem.

Jeesus tuli inimeste hulka kaks tuhat aastat tagasi. Tema sünnile eelnenud ootamise aeg on möödas. Jõulud on vaid pidulik meeldetuletamine. Jõulupühadele eelnev advendiaeg on ühest küljest üritus kunagist mõttes kujutleda, ent rohkem siiski eelolevate pühade ootus ja ettevalmistamine.

Head tunded tekivad kahel viisil: kui inimene midagi tahab, või kui ta on saanud kätte selle, mis talle meeldib. Neid kahte tundeliigutust, tahtmist ja meeldimist, eelrõõmu ja naudingut, tekitab aju erineval viisil.

Neuroloog Hans Breiter Harvardi ülikoolist avastas, et sealjuures aktiveeruvad peas eri piirkonnad. Eelrõõmu puhul hakkab üks eesaju keskus hoogsalt tööle – nucleus accumbens, “viltune tuum”, mis kannab sellist nime seepärast, et paikneb peas samamoodi kaldu kui viltune Pisa torn. Seda juhib mõnumolekul dopamiin ja ta aitab oluliselt kaasa sellele, et head kogemused meile meelde
jääksid.

Kui me aga midagi naudime, aktiveeruvad suuraju osad, mis on olulised teadliku tajumise seisukohalt. Ja virgatsiks ei ole siin mitte dopamiin, vaid opioidid, kehaomased ained, mis sarnanevad oopiumiga.

Iga nauding tähendab joovastust. Füsioloogiliselt pole vahet, kas rõõmustame sooja duši üle talvehommikul, massaaži või esimeste metsmaasikate üle – kõigi nende heaolutunnete puhul on mängus ühed ja samad lülitusskeemid ajus. Ka on neil ühesugune keemia – kõigi naudingute tekkes osalevad opioidid.

Parajus teeb õnnelikuks

Kuid iga asi omal ajal. Kui on palav, otsime varju jahedast, ja kui on külm, ei soovi me midagi nii väga kui kaminatuld või vähemalt mõnusat villast tekki. Niisiis ei ole heaolu seisukohalt oluline mitte temperatuur, vaid meie keha eelnev seisund. Lõppeks oleks ju seesama külm dušš, mille leiame lämbel suvepäeval olevat nii värskendava, liig mis liig, kui tuleme talvel külmetades suusatamast.

Kogu keha on häälestatud nautima. See ilmneb selgelt söömisel. Toitumine on eluliselt vajalik, kuid söök on samal ajal ürgne mõnu. Maitsmisaparaat näitab, kuivõrd on inimene ehitatud õnne jaoks. See seletab, miks jõuludegi tähistamise puhul on jõululaual nii suur tähendus.

Antiikaja neljast peavoorusest üks oli sōphrosynē, mis tähendab ‘mõistlikkus; mõõdukus; vaoshoitus, enesevalitsemine, tasakaalukus’. Saksa teaduskirjanik Stefan Klein ütleb, et hea tahtmise korral saab teoloogia seitse surmapattu taandada oma olemuselt meie loomulike õnnepüüdluste ülepaisutamiseks.

Uhkus on ülepingutatud enesearmastus, ihnsus kokkuhoidlikkus, millel pole otsa ega äärt. Kadedus tekib siis, kui võimust võtab meie loomulik kalduvus teha kõike teiste järgi.

Inimesed anduvad liigsöömisele, kui organism ei vasta toidu õgimisele täiskõhutundega, ning hooramisele, kui seks rahuldab neid nii vähe, et nad tahavad ikka rohkem ja rohkem. Viha on taltsutamatu agressiivsus, loidus lõõgastus, millele ei järgne enam uusi impulsse.

Head sõbrad!

Soovin teile ja iseendale parajust maistes taotlustes ja tahtmistes ning selle otsimist, mis rahuldab tõeliselt meie nälja ja janu õnne järele!

http://maaleht.delfi.ee/news/m...

Eestlased Eestis

TRENDING