Möödunud aasta augustis kirjutasime Tallinna Ülikooli
ajalootudeng Maarja Merivoost, kes tuli suvel Torontosse, et uurida väliseestlaste tegevust, millest ta kirjutas diplomitööd. Töö oli Eesti taasiseseisvumisest ja Kanada eestlaste osast sellel ajajärgul. Eriti oli vaatluse all laulev revolutsioon
ja koorilaul.
Materjali saamiseks külastas tütarlaps algul arhiive kodumaal ning kuna soovis põhjalikumat teavet, võttis ühendust Toronto eesti kooridega. Materjali hakkas tasapisi kogunema ja kuna soov temaatikasse süveneda oli suur, saabus Maarja Torontosse, et külastada siinseid arhiive. Suureks abiks reisi finantseerimisel oli stipendium Eesti Üliõpilaste Toetusfondilt USAs.
Lõpetasime tookord artikli sooviga Maarjast edaspidigi kuulda. Ja nüüd esitasime talle mõned küsimused.
Mis on selle kolmveerandaasta jooksul Sinu elus toimunud? Selle lühikese aja jooksul on juhtunud üllatavalt palju. Kirjutasin valmis oma ülikooli lõputöö ja kaitsesin selle hindele "A". Sain ka kõigi ainekursustega ühele poole. Nii ongi, et lõpetasin ülikooli
cum laude ja ennetähtaegselt juba jaanuaris. Ühe kunstiajaloo õppejõu soovitusel pakkus kirjastus „Varrak“ mulle tõlketööd, mille võtsin rõõmsasti vastu. Kogu veebruari vältel tõlkisin inglise keelest eesti keelde raamatut nimega „1001 maali, mida pead elu jooksul nägema“.
Nüüdseks olen ka sellega ühele poole saanud ja alates 12. märtsist olen täiskohaga teadur Tallinna Linnamuuseumis.
Isiklikus elus on suurim sündmus see, et minu peigmees palus mu kätt, seega tegelen aktiivselt ka suve algusesse planeeritud pulmade organiseerimisega.
Miks valisid oma töös just väliseestlaste temaatika? Ma arvan, et väliseestlaste tegevus kodumaa iseseisvuse eest võitlemisel ja viis, kuidas nad suutsid võõra rahva keskel oma identiteeti säilitada, on ühtaegu imetlusväärne ja äärmiselt põnev. Minu arvates on sellele teemale seni pööratud liiga vähe tähelepanu. Just viimast kavatsen ma muuta.
Kui palju Torontos käik ja siinsete arhiividega tutvumine aitas Sind diplomitöö koostamisel? See reis ja tehtud töö olid kirjutamise seisukohalt meeletult tulusad. Ma tutvusin dokumentidega, mis aitasid mul uurimisteemat süstemaatiliselt fundeerida.
Väga palju abi oli ka isiklikest kontaktidest ja vestlustest erinevate Kanada eestlastega, kes avasid minu silmad uutele harmooniatele ja vastuoludele ning sain ametlikule teabele lisada inimliku mõõtme. Terve see kogemus pakkus mulle tohutu elamuse. Ma olin Kanadas toimunu, paikade ja inimeste kohta juba eelnevalt nii palju lugenud, et kui ma end lõpuks kõige selle keskelt leidsin, tundus see uskumatuna. See oli maagiline.
Avaldasid lehes ka oma aadressi, et inimesed saaksid Sulle soovi korral materjali saata. Kuidas sellele reageeriti? Kas postkast oli tihti huvitavat informatsiooni täis? Nii elektrooniliselt kui ka tavaposti vahendusel sain tuttavaks paljude põnevate inimestega, kes saatsid mulle väga huvitavaid materjale.
Mitmed neist suunasid mind väliseestlaste temaatika uute tahkude poole, mida mul on kindlasti plaanis tulevikus lähemalt uurida. Mulle saadeti ka põnevaid materjale ja häid soove. Aitäh kõigile, kes üleskutsele reageerisid ja loomulikult olen jätkuvalt mälestustele ja arvamustele avatud.
(e-mail: ) Kas väliseestlaste tegevusest on oodata Sinu poolt tulevikus ka magistritööd? Just nii! Arvatavasti jätkan väliseestlusega seotud kultuuripoliitiliste teemadega.
Juba bakalaureusetöös kasutasin võrdlevat käsitluslaadi — sidusin Kanadas toimunu Eesti sündmustega, et saada peale ajaloolise informatsiooni aimu ka eestlase olemusest ja käitumismehhanismidest.
Väga põnev oli jälgida totalitaarses Nõukogude Liidus ja demokraatlikus Kanadas elavate rahvuskaaslaste samaaegseid, mõnikord ka ühiseid ettevõtmisi. Ka mu töö juhendaja, oponent ning komisjon leidsid, et tegemist on põneva teemaga ning soovitasid mul kindlasti valitud rajal jätkata. Mõne kuu pärast esinengi oma bakalaureusetööle baseeruvalt välis- ja kodueestlaste taasiseseisvumisajastu tegevust analüüsiva ettekandega Eesti moodsa ajaloo konverentsil.
