Foto: ERR
Ma väga tahaksin, et näiteks riiklikel tähtpäevadel vastaks maailm inimese ootustele ja katkeks see absurdimeeleolu, mida nädala eest kogesime ja mis ei lase ühiskondlikku elu varsti enam üldse tõsiselt võtta, arutleb Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Vikerraadio: https://www.err.ee/1127910/maa...
Täpselt nädal aega tagasi tähistasime Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Sotsiaalmeedias liikusid nostalgilised meenutused sellest, kes mida tol päeval tegi ja millised tunded valitsesid. Meenutati sedagi, milline ime on see, et vabariik taastati verd valamata.
Mida rohkem sellele mõelda, seda uskumatum kõik tõesti tundub. Tankid olid ju tänavatel, sõjavägi valmis. Meie taasiseseisvumispäev võiks olla seetõttu tähistatud muuhulgas kui päev, mil relvad vaikivad. Võiks olla natuke selline suvelõpu jõulupüha.
Aga eks ole juba absurdiklassik Albert Camus sedastanud, et absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest.
Maailm, antud juhul vabariigi presidendi Roosiaia vastuvõtu formaadis, ei vastanud sellisele inimlikule rahupüha ootusele. Juhtus hoopis vastupidine – riigi kõrgeimal tasemel sündis kõigepealt üks absurditegu, verbaalse vägivallatseja ekslik tunnustamine vägivallavastase võitluse eest ning taasiseseisvumispäeval tõmmati poliitiline võitlus käima halastamatu hooga.
Mis aga siiski mõjus absurdikirsina selle võitluse tordil, oli asjaolu, et enam-vähem samal ajal, kui kõlasid žirinovskilikud etteheited Eesti riigi suunas, ilmus uudis president Kersti Kaljulaidi nõusolekust kandideerida OECD juhiks. Ametis oleva presidendi poolt sellise nõusoleku andmine riikliku tähtpäeva pidulikus raamistuses paistab üsna Sveta Grigorjeva luuletuse moodi, milles poetess deklareerib, et esimesel võimalusel… ütleme viisakamalt… ta lahkub siit.
Maarja Kangro: provokatsioonist, prestiižist ja ikka veel kleidist (2)
Milline on signaal, mille president niimoodi annab? Kui järele hakata mõtlema, siis on Kersti Kaljulaid ikka ja jälle innustanud lapsi juba lasteaias võõrkeeli õppima ning tervet maailma käsitlema oma võimaliku töökohana.
"Miski minus tõrgub, kui kuulen innustusi, et tublid noored peaksid Eestist tingimata lahkuma "laia maailma". See oleks justkui ülim saavutus."
Ega selles ei olegi tõesti midagi halba, kui väikerahval on keeled suus ja kübarad kantud. Aga miski minus tõrgub, kui kuulen innustusi, et tublid noored peaksid Eestist tingimata lahkuma "laia maailma". See oleks justkui ülim saavutus. Kes jäävad, on luuserid?
Millegipärast tundub, et Eesti president võiks anda hoopis vastupidiseid signaale, nimelt, et meie oma ühiskond, haridussüsteem ja kultuur ise on maailmatasemel. Ja kinnitama seda oma pühendunud kohaloluga.
Aga näiteks üleskutset pidada riigi alustalaks keelt ja kultuuri, kuulsime neil päevil küll Tallinna linnapea suust (!), aga mitte peaministri, haridusministri ega kaugeltki mitte presidendi sõnavõttudest.
Kasvatusteaduses öeldakse ikka, et lapsed õpivad kõige rohkem eeskujude kaudu. Kui me vaatame oma viimase aja presidente, siis kahjuks kerkib ühe eeskujuna esile Eestist lahkumine – või soov Eestist lahkuda – kohe, kui ametiaeg siin on lõppenud. Eks loomulikult on see vabade inimeste õigus. Aga paraku kumab siit läbi see, millele juba viitasin: Eesti on ainult üks osa laiast tööturust, mitte koht, millele oma elu tervikuna pühendada.
Seda on kahju öelda, aga ma loodan, et president ei ole selles osas eesti noortele eeskujuks. Tahaksin hoopis uskuda, et meie noored oskavad näha seda, mida kõike on Eesti juures armastada ja kui palju on põhjusi ja võimalusi just siin teadmisi omandada ja oma elu üles ehitada.
Ja ma väga tahaksin, et vähemalt paar korda aastas - näiteks riiklikel tähtpäevadel - vastaks maailm inimese ootustele ja katkeks see absurdimeeleolu, mida äsja kogesime ja mis ei lase ühiskondlikku elu varsti enam üldse tõsiselt võtta. Aga eks ole seegi vist absurdiinimese käitumine - nii loota.
