https://huikajad.blogspot.com/...Artikkel on algselt ilmunud ajalehes Postimees. Paralleelmaailmad on kerged tekkima. Polnudki nii ammu, kui uuriti poliitikutelt, mis maksab trammipilet ja paljud ei osanud vastata. Nüüd muidugi seda enam küsida pole mõtet, sest keegi ei oleks nõus üles tunnistama, kui palju nn tasuta trammipilet tegelikult maksma läheb. Nüüd võiks küsida teisi asju. Näiteks seda, kas ülikoolid eksisteerivad Eesti Vabariigis kuidagi põhiseaduse üleselt või on neil mingi seos ka selle riigiga, mille maksumaksjad neid valdavas osas rahastavad? See küsimus tekkis eriti teravalt lugedes Raul Eametsa, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaani artiklit „Teeme Paul Kerese IT-kolledži Narva ära!“ Lauri Vahtre on sellele mõtteavaldusele küll juba üsna täpse vastuartikli kirjutanud, kuid teema on liiga oluline selleks, et see rahule jätta. Hiljuti on oma väga teravad mõtted kirja pannud ka keeleteadlane Martin Ehala. Mida Eamets siis kirjutab? Tsiteerin: „Kas Narva kolledži muutmine rahvusvaheliseks IT-kolledžiks muudab Narva eestikeelsemaks? Tõenäolisemalt mitte, küll aga muudab ta Narva rahvusvahelisemaks, ettevõtjatele atraktiivsemaks, tekivad uued töökohad, vaba tööjõud, mis siis, et ingliskeelne.“
Ei tahaks peatuda piinlikult ebaloogilisel mõttekäigul, et Leningradi oblastist ja Peterburist saabuv venekeelne elanikkond muudaks Narva „rahvusvahelisemaks“ ja tooks linnas kaasa mingisuguse keelevahetuse. Pigem tahaks peatuda küsimusel, kas selles paralleelmaailmas, kus Eamets tegutseb, kehtib veel ka Eesti Vabariigi põhiseadus ja sealjuures keeleseadus? Mind hirmutas seda artiklit lugedes, millise kergusega rahvusülikooli dekaan heidab kõrvale riigikeele; millise ükskõiksusega suhtub ta asjaollu, et Narvas asuv Eesti ülikool võiks kaasa tuua midagi eestilikku. Isegi kui see on Eametsa isiklik ükskõiksus, siis haridusametnikule ei tohiks olla mõeldav teha sisuliselt põhiseadusevastane ettepanek: loobuda ühes Eesti linnas riigikeelest, muuta see linna millekski – ei saagi aru, milleks. Anonüümseks rahvusvahelise kõrghariduse transiidipeatuseks?
Meenutagem pisut, mida rääkis Peeter Põld kunagi ammu Tartu Ülikooli ideaalide kohta. Järgmisel aastal möödub ju sada aastat eestikeelse Tartu Ülikooli asutamisest. Kas eestikeelse ülikooli juubelit tähistatakse tänases Eestis rohkem teoreetilise või praktilise nähtusena? Tallinna Tehnikaülikool igatahes tähistas oma sajandat juubelit nii, et heitis kõrvale eestikeelse nimemärgi ja võttis oma uueks sümboliks ingliskeelse lühendi TalTech.
Peeter Põllu peas eksisteeris eestikeelne ülikool millegi suure, vaimselt olulisena. Rahvusülikooli eesmärgiks pidi tema hinnangul olema üldise ja eriti Eesti ala käsitleva teaduse arendamine; noorsoole kõrgema teadusliku hariduse andmine ning teaduse rahva sekka viimine; Eesti jaoks eriteadmistega asjatundjate ette valmistamine. Muidugi, alati võib öelda, et ajad on muutunud, aga teisalt – kas põhiline on ikka nii väga muutunud? Kui ülikooli mõte ei ole enam teenida Eesti riiki ja eestikeelset kultuuri, siis ei ole tal ka oma praegusel kujul suuremat mõtet. Rahvusülikool tuleks sellisel juhul muuta eraülikooliks, mis tegeleb enese majandamisega turumajanduse reeglite kohaselt. Kui üks riik aga arvab, et ta suudab pikemas perspektiivis eksisteerida Peeter Põllu poolt väljendatud põhimõtteid järgimata, siis on ta enese hääbumisele määranud.
Kõrgharidus on riigi ja kõrgkultuuri olemaolu tagatis, seega täiesti riikliku tähtsusega küsimus. Riigi ja rahvuskultuuri jätkusuutlikkuse aspekt on aga kõrgkoolides suures rahvusvahelistumise tuhinas kõrvaliseks jäänud. Vormiliselt sätestab keeleinspektor Ilmar Tomuski sõnul haridusseadus küll selle, et riik peab tagama eestikeelse kõrghariduse, kuid seadus jätab samas võimaluse, et võib piirduda bakalaureuseõppega ning magistri- ja doktoriõppe keelevalikul on ülikoolil suurem vabadus. Ülikoolid ei ole seda seadusauku jätnud kasutamata. Aina enam näib ülikoolide mõtteks olevat pakkuda platvormi isiklikuks rahvusvaheliseks karjääriks, millel puudub seos kohaliku kultuuriga ja vastutus Eesti ühiskonna ees. Ometi tuleb küsida, kas aina enam transiitülikoolide suunas liikuvad kõrgharidusinstitutsioonid ei peaks kõrvalseisjale arusaadavalt alluma ka põhiseaduslikele eesmärkidele? Kas kõrgharidusseadus on kuidagi põhiseaduse ülene? Kas Eestis paiknevad ülikoolid ei pea „ pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus [---] tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“? Kui peavad, siis miks liigub aina suurem hulk õppekavasid ingliskeelsuse poole ning seab prioriteediks välistudengite kasvu?
Meie demograafiline, rahaline ja keeleline seis ei ole kunagi lihtne olnud. Küsimus on, nagu ikka, tahtes, eesmärkides, prioriteetides. Kas tahetakse pingutada sellise ebamugava ning tööd nõudva asja nimel nagu eestikeelne kõrgharidus või mitte? Isegi kui dekaan ei taha, siis riik peaks ikka tahtma. Ning selle oma hariduspoliitikas väga selgelt sätestama. Mitte ainult sõnaliselt, vaid ka tegudes, ka rahaliselt, ka hoiakuna. Ning mitte ainult kõrghariduses, vaid haridussüsteemis üleüldse. Ma ei tea, kui paljud vanemad süvenevad oma laste tunniplaanidesse, kuid mina olen juba mitmendat aastat rabatud sellest, et lastel on nädalas neli inglise, kolm vene ja kaks eesti keele tundi. Seda ajastul, mil inglise keele surve laste keelekasutusele on niigi üüratult suur. Emakeeleõpetajad on aastaid rääkinud sellest, et laste keelevõimekus kahaneb – kus on hariduspoliitilised otsused olukorra muutmiseks? On ilmne, et eesti keele ja inglise keele vahekord koolitöös peaks olema vastupidine. Võõrkeele õppimine ei tähenda, et seda tuleks teha emakeele arvelt. Ei hakka üldse kommenteerima utoopilist ja väga halba mõtet hakata lastele juba lasteaias inglise keelt õpetama. Ka see suhtumine näeb elu kõrgeima eesmärgina Eestist lahkumist ja selleks valmistumist lasteaiast peale. On masendav, et niisugust hoiakut propageerib president isiklikult.
Mari Saat kirjutas mõnda aega tagasi ajakirjas Looming: „Eestikeelsed artiklid, aga samuti emakeelsed õpikud, ei lähe arvesse ei teadustöö ega töökoormusena. Neid võib kirjutada oma eralõbuks, aga ülikooli jaoks on see lihtsalt tühi töö ja ajaraiskamine. [---] Sel kombel tegutsevad meie kõrgharidust korraldavad ideoloogid, poliitikud ja kõrgkoolide juhtkonnad eesti keele suhtes samamoodi nagu põlluharija, kes sariini sugulasega mesilasi hävitab. Ega ülikoolide juhid ei taha ju ka otseselt eesti keelt, seda väikest tüütut putukat, hävitada, aga elu lihtsalt surub peale: tuleb püüda olla maailmatasemel, aga seda näitab kõrgetasemelistes rahvusvahelistes ajakirjades ilmunud artiklite arv või see, kui palju on neis teadlast tsiteeritud… Keda huvitab siin maailmas üks väike keel — praktilise mõistuse seisukohalt on tema säilitamine ju hullus! Siit tõuseb küsimus [---]: kas me tahtsimegi EESTIT?“
Jah, meie hariduspoliitika taandub praegu päris palju sellele küsimusele – kas me tahamegi Eestit? Või tahame lihtsalt rohkem raha ja feimi?
