Maarja Vaino. Kultuurikatkestusest
Lühendatud tekst artiklist "Identiteediloome ja kultuurikatkestus”, mis ilmus Eesti Rooma Klubi toimetistes “Mõõt või meelevald”.
Iga põlvkond mõtestab kultuurinähtusi ja oma identiteeti omal moel uuesti. Kuniks püsib aga kultuuriline järjepidevus, on kultuuri muutumises ja arenemises tegu normaalse evolutsiooniga. Oht tekib siis, kui järjepidevus katkeb ning seosed lugude, maastike, rahvusliku ajaloo, kirjanduse, sümbolite ja rituaalide vahel nõrgenevad, hajuvad või kaovad. Tekstipõhise kultuuri asendumine audiovisuaalsusega, tavareaalsuse asendumine virtuaalreaalsusega ning sellest tulenevate keele- jm piiride hajumine on kaasa toonud olukorra, kus võib rääkida kultuurikatkestuse ohust või kultuurikatkestusest kui juba käimasolevast protsessist. Mida see tähendab eesti kultuuri seisukohast ning millised võiksid olla eesti kultuuri toimetulekumehhanismid?
https://huikajad.blogspot.com/...
Kultuurikatkestuse oht on globaliseeruvas maailmas igal väikekultuuril. Seda põhjustab üleüldine massikultuuri pealetung koos inglise keele surve ning kultuurilise mõjusfääri väljavahetumisega. Kui üha rohkem põlvkondi omab isiklikumat suhet n-ö Hollywoodi-diskursuse kui kohaliku algse või päriskultuuriga, siis jääb viimase esindajaid aina vähemaks.
Digimaailmas elamisest on saanud reaalsus – suurem osa eestlastest, sealjuures eriti noortest eestlastest –viibib päeva jooksul märkimisväärse aja arvuti/telefoniekraani taga. 2014. aasta kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu järgi veedavad ligikaudu pooled noored koolipäevadel ekraani taga 5 või enam tundi ning kolmveerand lastest sama palju aega nädalavahetustel. Võime eeldada, et nelja aastaga on see aeg pigem kasvanud kui kahanenud. Läbiviidud uuringud toovad esile ka selle, et nii internet kui internetis viibitud aeg (st ekraaniaeg) mõjutavad üha rohkem laste vaimset tervist, tuues kaasa ärevushäireid, üksindustunnet, apaatiat ja väsimust. Samuti on kahanenud füüsiline aktiivsus, piisavalt liigub eesti lastest vaid umbes 16% (21% poistes ja 12% tüdrukutest).
Füüsiliste ja vaimsete probleemide kõrval on digiühiskond põhjustanud võõrandumise ühiskonnast ja kultuurist laiemalt. Ekraanide taga elavad inimesed on füüsiliselt küll kohal, kuid vaimselt on nende tähelepanu ning huvid mujal. Kui varem ammutati informatsiooni ennekõike koolist, kodust, pabermeediast ja sõprade omavahelisest suhtlemisest, siis nüüd domineerib sotsiaalmeediast ning mujalt virtuaalmaailmast tulev info. Seetõttu samastub noorte kultuurikogemus aina enam ingliskeelsest digimaailmast pärit märksõnade ja nähtustega. Üldrahvalikud kultuurikandjad, nagu tuntud kirjanikud, kunstnikud, poliitikud, ajaloolised sündmused, tuntud tekstid ja filmid ei oma aga uue põlvkonna minapildis tähendust.
Isiklik suhe tekib ikka sellega, millest natuke teatakse või mis haakub kuidagi huvide ja kogemustega. Seetõttu on eriti oluline hariduses toimuv ning humanitaarainete nagu Eesti ajalugu, eesti kirjandus, eesti kunsti- ja muusikaajalugu mahukas õpetamine üldisema humanitaarõppe ühe nurgakivina. Humanitaaria alahindamine on riiklikult ja kultuuriliselt hukatuslik, sest ennekõike seovad inimest ühe kohaga mälu ja kultuuriline identiteet. Et mälukatkestust ei toimuks, on eriti oluline eesti kultuuri kättesaadavus digitaalsel kujul ning eesti keele funktsioneerimine it-keelena. Kuid kõigest sellest veelgi olulisem on kodus ja haridussüsteemis valitsevad hoiakud, pere ning ühiskonna suhtumine eesti keelde ja kultuuri tervikuna. Tervete põlvkondade jätmine ekraanide hoida ja kasvatada toob kiiresti kaasa rahvuskultuurilise katastroofi, kus domineerib rahvusülene ingliskeelne identiteet, mis ammutab oma sisu ajaviitemaailmast, meelelahutustööstuses toimuvast.
Identiteediloome on küll pikem protsess, identiteet ei muutu üleöö, kuid see on just see valdkond, kus võib aset leida Ugo Bardi kirjeldatud “Seneca efekt”: mingi protsessi pikaajaline kujunemine ja selle lõppemine ootamatu ja väga kiire krahhiga.
Jätkusuutlikkuseks on vajalik lõikuv ühisosa, mis kokku moodustab kultuurisisese suhtluse, n-ö laine efekti. Nii nagu laine põhitunnuseks on energia edasikandmine, on kultuurisisese suhtluse üks põhitunnuseid mälu edasikandmine. Kui helilaine ei kannaks edasi helienergiat või valguslaine valgusenergiat, siis me ei kuuleks heli ega näeks valgust. Kui põlvkondade järjepidevus ei kanna edasi kultuurimälu (kultuurienergiat), siis ei liigu ka see kultuur enam edasi.
Kultuurikatkestuse ärahoidmise üheks võtmesõnaks on kool ja kodu. Kui koolides asendatakse kirjandustunnid näiteks äpi programmeerimise kursusega, siis murendab see kahtlemata noorte suutlikkust oma kultuuriga suhestuda, sest ei jää aega rääkida olulistest kirjanikest, ideedest, vaimsest pärandist ja eelkäijate elutarkusest.
Õppimine on ühenduse loomine teabeallikate vahel, aga mitte ainult õpikutes, vaid ka reaalse kultuurikogemuse kaudu. Eesmärgiks peaks olema teadlik laste kultuuriline lõimimine – rohkelt teatrireise, ringsõidud mööda Eestit, muuseumikülastused, raamatute kinkimine jne. Palju Eesti lapsed ei saa kultuurist lihtsalt osa, sest koolidel/lapsevanematel ei ole raha osta pileteid ja bensiini või aega. Mööda Eestit ringi sõites ja loodusmatku korraldades saab Eestimaa aga hoopis teise tähenduse kui Tallinna kesklinnas anonüümsete ja ühetaoliste reklaamekraanide keskel. Selle tähenduse, mida me armastame ja millest me loobuda ei taha. Kultuurikogemus annab ka elu mõtestatuse tunde - seda on uuringud kinnitanud. Ning see muudab inimesed õnnelikumaks ja pakub turvatunnet.
Õppimist on nimetatud ka anuma täitmiseks. Uued põlvkonnad on need anumad, mis saavad täidetud igal juhul, küsimus on ainult – millega? Kui anumate Eesti-osis aina lahjeneb, jääb rahvast ühendavaid tegureid aina vähemaks. Kui enam ei teata – ega hoolitagi sellest mitteteadmisest – , kes on näiteks Wiiralt, Tammsaare, Palusalu ja Tõnisson ja mis on nende põhiline tähendus, siis mureneb oluline ühisosa. Siis on rahva liikmete rahvuskultuuriline taust nõrk ning kodumaastikust lastakse kergemini lahti. Rahvast ühendab ennekõike sümboolne kapital.
Seega peaks riigi jätkusuutlikkuse üks prioriteetsemaid küsimusi nn heaoluühiskonna loomise asemel olema kultuuriline sidusus praeguste ja eelnevate põlvkondade vahel, pärimuse ja mälu edasikandumine, taaskasutamine, selle peale ehitamine. See ei tähenda minevikus elamist, vaid tuleviku tagatist. Ilma kultuurikandjateta (kelleks on kogu rahvas) ei ole ka riiki, mida kanda.
