Maarja Vaino. Kultuurikatkestusest
Lühendatud tekst artiklist "Identiteediloome ja kultuurikatkestus”, mis ilmus Eesti Rooma Klubi toimetistes “Mõõt või meelevald”.
Iga põlvkond mõtestab kultuurinähtusi ja oma identiteeti omal moel uuesti. Kuniks püsib aga kultuuriline järjepidevus, on kultuuri muutumises ja arenemises tegu normaalse evolutsiooniga. Oht tekib siis, kui järjepidevus katkeb ning seosed lugude, maastike, rahvusliku ajaloo, kirjanduse, sümbolite ja rituaalide vahel nõrgenevad, hajuvad või kaovad. Tekstipõhise kultuuri asendumine audiovisuaalsusega, tavareaalsuse asendumine virtuaalreaalsusega ning sellest tulenevate keele- jm piiride hajumine on kaasa toonud olukorra, kus võib rääkida kultuurikatkestuse ohust või kultuurikatkestusest kui juba käimasolevast protsessist. Mida see tähendab eesti kultuuri seisukohast ning millised võiksid olla eesti kultuuri toimetulekumehhanismid?
https://huikajad.blogspot.com/...
Kultuurikatkestuse oht on globaliseeruvas maailmas igal väikekultuuril. Seda põhjustab üleüldine massikultuuri pealetung koos inglise keele surve ning kultuurilise mõjusfääri väljavahetumisega. Kui üha rohkem põlvkondi omab isiklikumat suhet n-ö Hollywoodi-diskursuse kui kohaliku algse või päriskultuuriga, siis jääb viimase esindajaid aina vähemaks.
Digimaailmas elamisest on saanud reaalsus – suurem osa eestlastest, sealjuures eriti noortest eestlastest –viibib päeva jooksul märkimisväärse aja arvuti/telefoniekraani taga. 2014. aasta kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu järgi veedavad ligikaudu pooled noored koolipäevadel ekraani taga 5 või enam tundi ning kolmveerand lastest sama palju aega nädalavahetustel. Võime eeldada, et nelja aastaga on see aeg pigem kasvanud kui kahanenud. Läbiviidud uuringud toovad esile ka selle, et nii internet kui internetis viibitud aeg (st ekraaniaeg) mõjutavad üha rohkem laste vaimset tervist, tuues kaasa ärevushäireid, üksindustunnet, apaatiat ja väsimust. Samuti on kahanenud füüsiline aktiivsus, piisavalt liigub eesti lastest vaid umbes 16% (21% poistes ja 12% tüdrukutest).
Füüsiliste ja vaimsete probleemide kõrval on digiühiskond põhjustanud võõrandumise ühiskonnast ja kultuurist laiemalt. Ekraanide taga elavad inimesed on füüsiliselt küll kohal, kuid vaimselt on nende tähelepanu ning huvid mujal. Kui varem ammutati informatsiooni ennekõike koolist, kodust, pabermeediast ja sõprade omavahelisest suhtlemisest, siis nüüd domineerib sotsiaalmeediast ning mujalt virtuaalmaailmast tulev info. Seetõttu samastub noorte kultuurikogemus aina enam ingliskeelsest digimaailmast pärit märksõnade ja nähtustega. Üldrahvalikud kultuurikandjad, nagu tuntud kirjanikud, kunstnikud, poliitikud, ajaloolised sündmused, tuntud tekstid ja filmid ei oma aga uue põlvkonna minapildis tähendust.
Identiteediloome on küll pikem protsess, identiteet ei muutu üleöö, kuid see on just see valdkond, kus võib aset leida Ugo Bardi kirjeldatud “Seneca efekt”: mingi protsessi pikaajaline kujunemine ja selle lõppemine ootamatu ja väga kiire krahhiga.
Jätkusuutlikkuseks on vajalik lõikuv ühisosa, mis kokku moodustab kultuurisisese suhtluse, n-ö laine efekti. Nii nagu laine põhitunnuseks on energia edasikandmine, on kultuurisisese suhtluse üks põhitunnuseid mälu edasikandmine. Kui helilaine ei kannaks edasi helienergiat või valguslaine valgusenergiat, siis me ei kuuleks heli ega näeks valgust. Kui põlvkondade järjepidevus ei kanna edasi kultuurimälu (kultuurienergiat), siis ei liigu ka see kultuur enam edasi.
Kultuurikatkestuse ärahoidmise üheks võtmesõnaks on kool ja kodu. Kui koolides asendatakse kirjandustunnid näiteks äpi programmeerimise kursusega, siis murendab see kahtlemata noorte suutlikkust oma kultuuriga suhestuda, sest ei jää aega rääkida olulistest kirjanikest, ideedest, vaimsest pärandist ja eelkäijate elutarkusest.
Õppimist on nimetatud ka anuma täitmiseks. Uued põlvkonnad on need anumad, mis saavad täidetud igal juhul, küsimus on ainult – millega? Kui anumate Eesti-osis aina lahjeneb, jääb rahvast ühendavaid tegureid aina vähemaks. Kui enam ei teata – ega hoolitagi sellest mitteteadmisest – , kes on näiteks Wiiralt, Tammsaare, Palusalu ja Tõnisson ja mis on nende põhiline tähendus, siis mureneb oluline ühisosa. Siis on rahva liikmete rahvuskultuuriline taust nõrk ning kodumaastikust lastakse kergemini lahti. Rahvast ühendab ennekõike sümboolne kapital.
Seega peaks riigi jätkusuutlikkuse üks prioriteetsemaid küsimusi nn heaoluühiskonna loomise asemel olema kultuuriline sidusus praeguste ja eelnevate põlvkondade vahel, pärimuse ja mälu edasikandumine, taaskasutamine, selle peale ehitamine. See ei tähenda minevikus elamist, vaid tuleviku tagatist. Ilma kultuurikandjateta (kelleks on kogu rahvas) ei ole ka riiki, mida kanda.