Maarjamäe mälestusväljaku rajamist alustati Eesti Vabadusvõitluse Vääristamise Fond juhatuse esimehe Heino Kerde eestvedamisel, arhitekt Kersti Looduse kavandite põhjal, 2001. aastal. 2003. aastaks jäid ehitustööd mälestusväljaku rajamisel rahapuudusel seisma. Selleks ajaks jõuti Maarjamäele rajada graniitparketiga kaetud kolmnurkne väljak ja kolm hallist graniidist risti.
22. märtsi 2003. aasta riigikogu valimiste tulemusena (28 kohta) moodustas koalitsioonivalitsuse jõuliselt poliitikasse murdnud Res Publica. Peaministriks sai Juhan Parts. Res Publicat valimistel toetanud Eesti vabadusvõitlejad ei teinud saladust sellest, et soovivad maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistada Tallinnas Maarjamäel, kus ootas tellimist ja paigaldamist 16 Eesti kaitselahingutest osa võtnud väeosa mälestusplaati, neljas keeles tutvustav infotahvel, malmvalust lahingupaikade kaart, istepink, 3 lipumasti. Tollase ehitustööde juhi Ivo Grosbergi hinnangul oli tööde lõpetamiseks vaja 426 765 krooni. Aprilli alguses 2005 seda raha ei olnud.
28. jaanuaril 2003 valiti Eesti Vabadusvõitluse Vääristamise Fond juhatuse esimeheks allakirjutanu, kes hakkas jõuliselt taotlema puuduvat raha represseeritute valitsuskomisjoni vahendusel riigi eelarvest. Äraütlemise peamiseks põhjuseks oli eelolev liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, aga ka läbirääkimised Venemaaga piirilepingu küsimustes, meedia suur tähelepanu ettevõtmiste vastu Maarjamäel. 8. veebruaril 2005 kirjutas ajaleht Postimees: „Punaveteran ja Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri on väljaku avamise vastu, ennustades rahvusvahelist skandaali.” Järgnesid Venemaa informatsiooniagentuuri IA Regnum ja Venemaa TV I Kanali korduvad rünnakud Maarjamäe mälestusväljaku rajajate vastu, kes ei leidnud toetust ka tollaselt Tallinna linnapealt Tõnis Palts`ilt. Allakirjutanu eestvedamisel 25. veebruaril 2005 Okupatsioonimuuseumis korraldatud kohtumisel vabadusvõitlejatega kinnitas tollane peaminister ja erakonnakaaslane Juhan Parts kohalolnutele, et Maarjamäe mälestusväljaku avamine toimub 8. mail 2005. aastal vabariigi valitsuse liikmete ja Eesti kaitseväe osavõtul. Ka ütles peaminister tookord, et valmiva Max Jakobsoni komisjoni aruande alusel on Eesti parlament peagi valmis andma õigusliku hinnangu 1944. a. sündmustele Eestis. Teatavasti ei ole riigikogu seda teinud tänaseni.
Vaatamata peaministri lubadusele tegi valitsusele, kes oli sattunud isamaaliselt meelestatud Eesti elanike tugeva kriitika ja surve alla Lihula ausamba mahavõtmise pärast 2. septembril 2004, endiselt palju tuska Tallinna vabadusvõitlejate poolt kavandatud II maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva tähistamine Maarjamäel. Varjamatult ootasid valitsuselt seletust Tallinnas resideeruvad välisriikide saatkonnad. Eesti ajaloo ja eesti meeste mustamine Venemaa meedias jätkus üha süveneva kirega. Ei olnud juhuslik, et MTÜ "Общественный Союз против неофашизма и национальной розни", mille juhatuse esimehena töötas NSVL kangelane Arnold Meri, registreeriti Tallinna Linnakohtus 04.02.2005.
Jõudnud arusaamisele, et aastapäeva tähistamine Maarjamäel tuleb võtta valitsuse kontrolli alla, otsustas represseeritute valitsuskomisjon eesotsas justiitsminister Ken-Marti Vaheriga 4. aprillil 2005, vaid kuu aega enne II maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistamist, eraldada tööde lõpetamiseks Maarjamäel 263 500 krooni! Puuduva raha saamiseks tuli pöörduda kaitseministeeriumi poole, kes 15. aprillil 2005 puuduva raha ka eraldas ning asus nüüdsest valitsuse esindajana aastapäeva tähistamise etteotsa Maarjamäel. 8. mail 2005 leidis represseeritute valitsuskomisjon võimaluse Maarjamäe mälestusväljaku eeskujulikuks avamiseks ja II maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistamiseks veel 90 000 krooni eraldamiseks.
Maarjamäe mälestusväljaku pidulik avamine 8. mail 2005, päeval, mida nüüd hakati nimetama II maailmasõja ohvrite ja langenute mälestuspäevaks, keelati sama mehe poolt kes seda alles kaks kuud tagasi lubas. Ei kõnesid ega võitluslippe Maarjamäel, ei kutseid relvavendadele välismaalt, vabadusvõitlejatele maakondadest, poliitikutele, riigitegelastele, kaitseliidule, kaitseväele! Meediaga suhelgu vaid ametlikud riigi esindajad. Sedavõrd suur oli hirm, et äkki saavad elukogenud sõjamehed hakkama millegi sellisega, mille pärast tuleb kõrgetel aukandjatel järjekordselt aru anda nii lääne kui ka ida ees. Et Maarjamäele oli lubatud tulla vaid 200 vabadusvõitlejal, jäi valdav osa Eesti sõjameestest sellelt, tõepoolest riiklikult korraldatud ürituselt, eemale. Pool miljonit oli hind, mille eest tollased Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhid lubasid oma suu II maailmasõja lõppemise 60. aastapäeval kinni toppida! 13. aprillil 2005 Juhan Partsi juhitav valitsus kukkus.
Meeldivalt üllatas Eesti Vabariigi uus peaminister! 6. mail 2005 nägi ilmavalgust Andrus Ansipi juhitava valitsuse avaldus seoses 60 aasta möödumisega II maailmasõja lõpust, kus muu hulgas onn öeldud: „Eesti Vabariigi saatus teises maailmasõjas määrati ära Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise kokkuleppega 1939. aasta 23. augustil (nn Molotov — Ribbentropi pakt). Teine Maailmasõda algas Eesti Vabariigi jaoks 1940. aastal Nõukogude okupatsiooniga ja lõppes iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja võõrvägede lahkumisega 1994. aastal… Samuti soovib vabariigi valitsus rõhutada õigusjärgse peaministri presidendi ülesannetes professor Jüri Uluotsa ning tema poolt 18. septembril 1944. aastal ametisse nimetatud Otto Tiefi juhitud valitsuse tegevust kui kangelaslikku soovi taastada Eesti Vabariigi sõltumatus. Vabariigi valitsus hindab kõrgelt nende vaprust, kes Jüri Uluotsa üleskutsel asusid võitlusesse Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest.“ Andrus Ansip oli saanud hakkama sellega, millega ei olnud hakkama saanud mitte ükski Eesti Vabariigi valitsusjuht enne teda.
Aga tõsi on ka see, et eelmise valitsuse pärandina said vabadusvõitlejate ootused 8. mail 2005 petta - Maarjamäe mälestusväljak jäi õnnistamata-avamata, väga paljudel sõjameestel Tallinnasse sõitmata, välismaal elavate relvavendadega kohtumata. Oma pidu jäi meestel pidamata. Nii palju kõmu tekitanud 1944. a. Eesti kaitselahingutele pühendatud Maarjamäe mälestusväljak avati ja pühitseti sisse 2. septembril 2005. aastal riigitegelaste osavõtuta.
Tõsi on ka see, et Eesti riik peab adekvaatselt vastama kõikidele juhitud või juhtimata rünnakutele meie ajaloo, meie rahva au ja väärikuse vastu seda enam, aasta 2011 ei ole võrreldav aastatega 2003 (purustused Vaivara vanakalmistul), 2005 (III Germaani Soomuskorpuse mälestusmärgi rüvetamine Sinimägedes) või 2007 (purustatud mälestusmärgid Grenaderimäel). Kõrvalvaatajaks ei tohi enam olla Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja teised represseeritute esindusorganisatsioonid.
Kuno Raude,
Tallinn
