Eessõna:
Näib, et ajalugu tahetakse vägisi korrata, tänaseks interrindeks on aga meie enda rahvuskaaslased, kes üritavad selles ideoloogilises võitluses iga hinna eest lihtsalt rahvuskonservatiividele ära teha ning sellega ka meie riigi ja rahva iseolemist õõnestada ja naeruvääristada.
Arvamus, Repliik, 23.05.2020
©UU
maasikad
Maasikakorjamisest on saanud ideoloogiline võitlus
https://uueduudised.ee/arvamus...
Nii nagu on pandeemia ajal paljud meist pidanud end tervisespetsialistideks või vähemalt harrastusviroloogideks, nõnda on tekkinud nüüd hulk majandusanalüütikuid ja maasikakasvatajaid, kes leiavad, et välismaise osavtööjõu palkamine on ainuõige viis hoida üleva Eesti majandust.
Tegemist on põhimõtteliselt ideoloogilise võitlusega niinimetatud sallivuslaste poolt, mis meenutab kunagist võõrtööliste tulva Ida-Virumaa kaevandustesse ja mujale ning võib-olla mõni veel mäletab sedagi, et fosforiidisõda ja Eesti taasvabanemine sai alguse just nimelt sellest, et plaanitavatesse kaevandustesse idapiiri tagant masse sisse ei toodaks.
Näib, et ajalugu tahetakse vägisi korrata, tänaseks interrindeks on aga meie enda rahvuskaaslased, kes üritavad selles ideoloogilises võitluses iga hinna eest lihtsalt rahvuskonservatiividele ära teha ning sellega ka meie riigi ja rahva iseolemist õõnestada ja naeruvääristada.
Ütlemata on selge, millistest seltskondadest sellised tegelased pärinevad – eks ikka sotsidest, reformierakonnast ja pead tõsta üritavast Eesti 200st.
Täna ilmus välja järjekordne spetsialist – endine isamaaliitlane Margus Tsahkna, kes Eesti Päevalehes tituleerib end maasikakasvatajaks.
Loomulikult ründab see „maasikakasvataja“ EKRE liidrit Mart Helmet selle eest, et ta on Ukraina ja teiste kolmandate riikide tööliste massilise siiatoomise vastu, samal ajal kui enda inimesed on tööta.
Aga Tsahkna läheb teda esindatavale parteile omaselt veelgi nõmedamaks, hakates ajama ideoloogilist jama stiilis, et „eestlased ei ole aga Suure-Lähtru pärisorjad, vaid vabad inimesed, ning loonud oma riigi selleks, et vabana elada, mitte olla natsionaalsotsialistliku maailmavaate katselavaks“.
Tsahkna ei täpsusta, mitu peenratäit maasikaid tema pere kasvatab, kuid ta rõhutab, et see on neile pigem elustiil. Tore küll, kui härrade ja prouade Tsahknate elustiili nautimise peaksid tagama orjatöölised mujalt.
Tsahkna läheb oma jaburduses nii sassi, et võrdleb maasikaid laulupeoga, sest eestlased on „maasikausku“.
Tegelikult ei väärigi sellise paskvilli refereerimine aega ega ruumi. Lihtsalt see on ehe ja kinnitav näide sellise monstrumi nagu Eesti 200 ning selle vedajate vildakast ja iseseisvusele ohtlikust maailmapildist.
