Siin ei tule juttu Käärikul toimuvast geograafiaõpetajate suveülikoolist, vaid hoopis käputäie paadunud Tartu reisiseltskonna 38. õppematkast, mis toimus kaunil reedesel kevadpäeval, 17. mail 2024.
Mullu, oma 37. õppematkal Aegna saarele tõmbasime enda arvates kriipsu alla aastatepikkusele reisisaagale, mis algas 1987. a ja viis meid hetkel ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaale. Tänavune reisipäev Tartus algas kinnitusega endale, et olgu see viimane kord. Istusime seitsmekesi Vanemuise alumises parklas meile tuttava autojuhi Raido juhitud väikebussi ja võtsime Tartumaa Spordiliidu tegevdirektori saatesõnadega kursi Otepääle.
See kohanimi pole meile võõras, olime seal läbisõidul oma 3. õppematkal Valgamaale aastal 1989, millest on meelde jäänud kirikuõpetaja Jüri Stepanov. Jah, just läbisõidul, sest meid ootasid kõik maakonna kihelkonnad ja vaatamisväärsused eesotsas kaksiklinna Valga ja Valkaga, kus meie matka i-tähele panid punkti Janis Cimze seminariga seotud paigad ja Tõrva linn, naabruses asuva Helme kivilinnuse varemete ning liivakoopaga, kus meid matkajuhina juhtis ja oma kodus võõrustas kunagine pimedateõpetaja Leo Villing.
Talvepealinna ja pilvi puudutava Tehvandi hüppemäega suusakuurordi Otepää lipuväljakul kohtusime oma suurepärase matkajuhi Enega ja kahe aasta emaga pärjatud paigas läks lahti paaritunnine linnatuur.
See kunagine Nuustaku on üdini rahvuslik linn, kus omaaegsed punased kultuurirevolutsionäärid pidid nägema ränka vaeva, et kustutada rahva ajaloomälust Eesti Vabariik ja eestlus üldse. Nad lõhkusid ja hävitasid, mida suutsid, aga kõigega hakkama ei saanud. Jakob Hurda ja Eesti lipuga seotud kirikut ning sinist, musta ja valget värvi ning muistse Ugandi maakonna esinduslikku linnamäge ei õnnestunud neil olematuks teha. Küll võiksid otepäälased korraldada seal märgilise metallist maakaardi ees maateaduse ja ajaloo vabaõhutunni paarile meie välispoliitika tipp-tegijale, aga ruumi jagub ka europarlamendi-valimiste esinumbritele ning mõnele viltu kasvanud riigikogulasele. Kui sõit Otepääle tundub raharaiskamisena, siis saab lähemal, Lõhaveres ja ka Viljandis, kus meiegi oma 4. õppematkal 1990. aastal peatusime, iseõppijana tunni ära pidada. Kutsutud õpilastel palun kaasa võtta õppematerjalidena EV põhiseadus ja EV karistusseadustik, kust saaks lugeda, mitu aastat lubab õigusriik EV territoriaalse terviklikkuse vägivallatuil rikkujail Viru või Tartu vanglas maksumaksja kulul rootsi kardinate taga istuda.
Aitab poliitikast. Läki Pühajärve Kloostrisaarele! Sinna suundus kaks paatkonda. Ühes oli kapteniks Airi, vanemtüürimeheks Mati, pootsmaniks Mall ja kokapoisiks Aldo. Meie navigatsioonialased teadmised olid napid, kindel oli see, et kusagil Sõsarsaare nime kandva saare taga on Kloostrisaar oma sobiva madala kalda ja samas ka ebasobiva kaldajärsakuga. Sõudsime huupi läbi pea kohal kooldunud ning prillide ja piibu kallale tükkinud okste alt läbi ja kohe kahe hiigelsuure tamme juurde! Noorem neist, see viiesaja-aastane, oli päris kõbus. Pisut vanem, see kuuesaja-aastane aga räsitud, vaevalt see üle paari sajandi veel vastu peab. Kloostrit ei leidnud, aga internetipilvest lugesime, et vaevalt paari hektari suurusele võsastikule on kingitud mesoliitiline ja neoliitiline ajalugu koos hoopis hilisema peiteleiuga.
Kokapoiss püüdis käekella randmel mõõta Pühajärve vee sügavust, aga pootsman krabas kella siiski käelt kuivale. Vesi oli karastav, aga oksarisu täis.
Täname paadilaenutust, seal oli eeskujulik teenindus, kus pandi meile kannatlikult päästevestid selga ja suunati õpetussõnade saatel järvele.
Matkaja Aldo Kals
