Karl Madis/Margus Martmaa. Lahe muusika, Rehepapp & Co, 2001, 48:39
Ei saanud kiusatusele vastu. Suupill ja selle mängimine, kuulamine võib vallatusteni viia. Toomas Nipernaadi on meie kirjandusloo ehk kuulsaim suupillimängija, ja vaadakem, millega tema hakkama on saanud. Teatrilavale pääsenud, filmitähena kinolinalegi. Eks ju tema ole ka meie ettekujutustes olemas kui suur ning andekas maheda huumori ja kavalate kriugastega luusija, elik luusik, millest ka selle lookese pealkirjas leiduv sõnademäng. Paraku on luusimine tänapäeva kodumaises keelepruugis saanud teise tähenduse kui Gailiti aegu. Siis oli osav luusimine au asi, nüüd tähendab luuser elumängus kaotajat, tagasilibisenut.
Omal ajal võtsid jalutajad kergelt vile huulele või mängisid uhkeldamata avalikult a la Nipernaadi suupilli, “orelit”, mida kõikjale sai taskus kaasas kanda. Tegid niisiis enese ja loodetavasti teiste mõnuks muusikat, lahedat ja mahedat. Kui aga Eestis on ülitavaline hinnang mõnusa muusika kohta, et see on lahe — vaadake otsingumootoritest, mitu korda sõnapaar “lahe muusika” esineb! — siis käesoleva salvestusega seda mõistet ei saa sellisena otse seostada. Kuna Margus Martmaa ja Karl Madise ühisprojekt, CD “Lahe muusika” mängib teisiti sõnadega — tegemist on merelahe mõjuga, kahe andeka muusiku soov sulatada heliloomingut kokku ehedate loodushäältega.
See on esimene Eestis välja antud suupilli salvestus, ning on parajalt populaarsust saavutanud. Martmaa oli aastaid unistanud oma heliloomingut avaldada, Madis aga soovis näidata näiliselt lihtsa suupilli aimamatut võlu. Nii see CD sündis, koostöös eesti tippmuusikutega — ühelt poolt autori, teisalt sooloplaat.
Pea iga pala algab või lõpeb siin lainte häälega. Martmaa helilooming on jahe ja mahe, mitte kuum, hitte otsiv. On viisirikas, kohati mahlakas, alati heatujuline ja mõnus, ei tiku äärmuslikke efekte tarvitama, meloodia on esmatähtsusega. Märgata on tugevat ladina-ameerika rütmi mõju, samas on aga põhjamaist tagasihoidlikkust, ülearusest loobumist. Üheksa plaadile salvestatud pala algavad kõik “Lahe” prefiksiga — taevas, suvi, tants, unistus, müsteerium jms. Isegi öö on lahe. Esile tõuseb siin “Lahe suvi”, kus Ain Vartsa kitarrisoolo lisab särtsu ja soojust, Dmitri Dmitrenko trummidel hoiab asju vaos (märksa paremini, loomulikumalt kui programmeeritud elektroonilised trummid, mis Martmaale paistavad eriti meeldivat). Helilooja mängib ka ise igas palas kaasa, siin mainiks eriti “Lahe müsteeriumi” kui õnnestunud saavutust, kus Martmaa soleerib tundlikult “fretlessil”, sileda sõrmlauaga basskitarril. Plaadi lõpupalas “Lahe öö” lisab Martmaa üllatavalt sooja mõtiskleva tonaalsuse elektroonilisel klahvpillil.
Ent pearõhk on soolo-artistil, Madisel. Kes arvab, et suupilli, eriti kromaatilist, on lihtne mängida, eksib väga. Jätab küll mulje, et pea sama lihtne kui vilistamine, kuid nagu iga pilliga, saab meistriks ainult see, kes harjutab ja seda kaua. Meistri kinnituseks on omataoliste kiitev hinnang — seda on Karl Madis laialdaselt saavutanud, heaks näiteks välja teenitud võitja tiitel 2002.a. Pärnus toimunud Baltic-Nordic Harmonica Festivalil kromaatilise suupilli mängus.
Madis nimetab oma eeskujudeks suupilli mängus Toots Thielemans’i, Levy Howard’i ja Carlos Del Juncot. Tema mängul on belglasega palju ühist, Madise bossa nova tuletab vägagi Thielemansi “Brasil project” salvestust meelde. Ehk oli see plaat üheks eeskujuks Karl Madisele, märgiks unistuse saavutamiseks, salvestada esimene eesti suupilliplaat.
“Toots”, Nipernaadi, Madis ja Martmaa — kõik tunnevad, kuidas elu suupilli saatel nautida, väljendavad seda oma mahedal moel. “Lahe muusika” on CD, mida saab igapäevase taustana nautida, just nii nagu kuulates mere laineid lahest randa loksumas, vastu rannarahne voolamas, valgumas, mõnusalt unistades ja musitseerides. Kuulates rändame luusikutega kaasa sinisesse, suvisesse unistuste lahe maaailma.
Küsiks vaid huviga, kas Andrus Kivirähk on kuidagi selle plaadiga seotud — või, kui mitte, siis kuidas seda Rehepappi (ja ta Co’d) kiita, kes väljaandjana sidus nõiduslikult hästi kokku kõik selle salvestuse vajalikud koostisosad? Sest nagu rehepapp rehepeksu ülevaatajana nõuab, teri on siin palju, aganad eemaldatud, kokkuvõttes kena ja rahulik, igati mõnus plaat.
Mahe luusik(a) (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
PÄRIS LAHE TEKST JA LAHEDAD KUTID...
Kultuur
TRENDING
