Käisin 25. nov Vene Draamateatris Mai Murdmaa balletti „Kuritöö ja karistus“ vaatamas ja sain heas mõttes kultuurišoki. Eve Andre ja Sergei Upkin lõid psühholoogiliselt keerulised karakterid niivõrd meisterlikult, et lavastuse võiks vabalt viia Euroopa paljukogenud kuulsatele lavadele. Murdmaa tõlgendust toetas Arvo Pärdi mõjuvõimas muusika ja kogu loomingulise meeskonna mõttekaaslus – kunstnikud Andris Freibergs ja Kustav-Agu Püüman, valgustuskunstnik Igor Kapustin ning repetiitor Aime Leis. Samuti olid igati tasemel Vitali Nikolajev ja Dimitri Kruus, kes vastandkarakteritena aitasid peategelaste müstilist puhastusdraamat esile manada.
*
Mai Murdmaa ballett on loodud Fjodor Dostojevski romaani „Kuritöö ja karistus“ ainetel. Etenduse keskseteks karakteriteks on kolm äärmuslikku tegelast – kurjategija Rodion Raskolnikov (Sergei Upkin), tänavatüdruk Sonja Marmeladova (Eve Andre) ja politseinik Porfiri Petrovitš (Vitali Nikolajev). Lavale on toodud ka mõrvatud vanaeit, keda tantsib Dmitri Kruus.
Sügavas kriisis ja süümepiinades vaevlev Raskolnikov leiab hingerahu armastatud naise ning jumalasõna abil. Tundub uskumatuna, et Pärdi muusika ei olegi Murdmaa balleti jaoks kirjutatud, vaid Murdmaa on balleti kirjutanud Pärdi juba olemasolevatele teostele. Balletis on kasutatud Pärdi klaveripala „Aliinale“ (tänavatüdruku lapsemeelsuse rõhutamiseks) ja Credot, mis on kogu etenduse müstiliseks kulminatsiooniks. Laval on kokku saanud kaks „eestimaist“ meistrit - helilooja ja ballettmeister - ja teatriime ongi sündinud! Ja seda siinsamas, vihmaudus tukkuva väikese teatri lavalaudadel, ilma erilise eelreklaamita, väikesearvulise publiku ees. Tõesti - teatriime ei hüüa tulles!
Kodus kavalehte sirvides saan teada, et Mai Murdmaa ballettides on tantsinud Mihhail Barõšnikov, Natalja Makarova, Nikita Dolgušin jt. Nende maailma suurimate tantsutähtede nimed ei vaja ilmselt tutvustamist ka tantsukaugetele kultuurinautijatele.
Ma ei tea, kas Mai Murdmaa ballett toodi uuesti lavale „Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn“ raames (esietendus oli juba 20 a tagasi) ja see polegi oluline. Algupärase balletiloomingu kullafondi kuuluvaid etendusi võiks ikka ja jälle uuesti lavale tuua. Põnev oleks näha mõnda Ida Urbeli või Udo Väljaotsa kunagist menulavastust.
Ballettide kõrval võiks muusikateatrite püsirepertuaaris olla ka eesti heliloojate klassikaks kuulutatud ooperid, näit. Eduard Tubina „Barbara von Tiesenhusen“ ning „Reigi õpetaja“. Kui huvitavaid rollilahendusi ja vokaalset proovilepanekut need noortele lauljatele võimaldaksid.
Mai Murdmaa põnev tõlgendus „Kuritööst ja karistusest“
Kultuur
TRENDING
