Mai sündis 2. novembril 1920. a Pärnus koolitegelase ja kirjaniku Märt Raua (1881–1980) ja ühe esimese eesti naisõpetaja Anna Raua (1883-1979) noorima tütrena. Mai on Tartu rahu laps. Ta on oma mälestustes meenutanud, kuidas isa Märt küsinud kunagi paguluses, kas Mai oskab arvata, miks ta on sündinud just 2. novembril 1920. Põhjuseks oli see, et sõjatsensorina tuli isal viibida Tartu rahu läbirääkimistel ja telegramme ning dokumente kontrollida. Kui pärast keskööd 2. veebruaril kõik lepingu komad paika olid pandud ja nimed alla kirjutatud, rutanud Märt koju. Rõõm olnud suur. Ja üheksa kuud hiljem sündis tütar Mai, Tartu rahu laps.
Mai isa haridusvaldkonnaga seotud töö viis pere elama erinevatesse Eesti paikadesse, nii möödusid Mai esimesed lapsepõlveaastad kõigepealt Pärnus, kus ta isa töötas Pärnu Maavalitsuse haridusosakonna juhina. Kui Märt Raud sai koolinõunikuks Viljandis, kolis pere tosinaks aastaks elama Viljandisse.
Kodus valitses soe ja sõbralik õhkkond, lapsi õhutati nii vaimu kui füüsist turgutavatele tegevustele. Mai ise on oma lapsepõlvemälestustes kirjutanud järgmist: „Meie majas jäid püsima kindlad reeglid — nõrgemale ei tohtinud liiga teha. Ema ütles: mine kolgi tugevamat! Jonnimine ja valetamine olid keelatud, vandumist ei tuntud. Samuti ei tohtinud omavahelistel õiendamistel vihastada.“
Teise maailmasõja lõpus 1944. aastal sattus Mai kõigepealt Saksamaale ja sealt edasi põgenikuna Taani ning hiljem Rootsi. Pereliikmed, kes alguses püüdsid kokku hoida, puistati laiali. Punase Risti kaudu leidis Mai oma vanemad, kes seejärel Rootsi Mai juurde elama asusid. Õde ja vend liikusid edasi Kanadasse, Mai vanematega jäigi Rootsi.
Mai isa oli aktiivne kirjaniku ning ajakirjanikuna hilise eani. Tema sulest on ilmunud nii ilukirjanduslikke teoseid kui ka haridusteemalisi raamatuid. Mai oli oma isale raamatute toimetamisel abiks ja kuigi seal ei seisa Mai nime, oli see tema nähtamatu töö vili, et tema isa teosed, eriti paguluses Rootsis, trükivalgust nägid.
Erialalt oli Mai joonistusõpetaja, kunstiteadlane ning etnoloog. Stockholmi Kõrgema Rakenduskunstikooli Joonistusõpetajate Instituudi lõpetamise järel pidas Mai õpetajaametit Stockholmis ja Visbys.
Aastatel 1959 – 1964 õppis ta Stockholmi Ülikoolis professor Sten Karlingi juures kunstiajalugu, lisaks arheoloogiat ja etnograafiat. Väitekiri „Hõbesepised Tallinnas 1474–1650“ andis Maile 1972. aastal filosoofialitsentsiaadi kraadi.
Aastate jooksul jõudis Mai olla Rootsi Eestlaste Esinduse / Rootsi Eestlaste Liidu (REL) IX – XV esinduskogu saadik aastatel 1986–2014, nii keskorganisatsiooni kui REL Stockholmi osakonna juhatuse liige ning REL büroo tegevuse korraldaja ja toetaja, ajakirja ,,Rahvuslik Kontakt“ kauaaegne peatoimetaja ja kaastööline, rootsieestlaste arhiivi korraldaja, arvukate kunstiajalooalaste artiklite autor, REL eesti keele intensiivkursuste Tartu ülikoolis initsiaator ja korraldaja, Gröndali Eesti Seenioride Kodu asutaja, Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Eesti Rahvakunsti Huviringi Rootsis TRIINU ning Eesti Teaduslik Selts Rootsis liige. Tema tuntud hüüdlause oli ,,Kus viga näed laita, seal tule ja aita!“
Mai oli Eesti Rahva Muuseumi sõber ja toetaja ning Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liige alates 1995. aastast. Ta oli aktiivne kultuurisidemete vahendaja Eesti ja Rootsi vahel ning tegeles Eesti kultuuripärandi kaardistamise ja säilitamisega Rootsis.
Teiste eest hoolitsemine oli Mai elus pikka aega olulisel kohal – nii hooldas ta oma kõrge elueani elanud vanemaid. Mai abikaasa Ilja Pähn (1915-2006), kellega ta kohtus hilisemas eas, oli silmaarst. Mail oli oma abikaasa laste ja lastelastega soe ja tihe kontakt.
Mai hubases kodus Gröndalis käis tihti külalisi. Võõrustajana oli Mai alati rõõmus ja külalislahke, tal jätkus alati paar lahket sõna kõigi jaoks, kes tema uksele koputasid. Mai oskas alati näha teistes inimestes ennekõike head.
Oma 103 eluaasta jooksul jõudis Mai oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel olla eeskujuks paljudele inimestele enda ümber.
Mai oli ka Rootsi Eestlaste Liidu auliige ja kandis oma kogukonnas sajandi eestlase tiitlit. 2001. aastal tunnustas Eesti president teda Valgetähe medaliga, juba auväärse 100-aastasena sai Mai 2020. aastal Aino Järvesoo nimelise auhinna eesti kultuuri ja keele hoidmise eest välismaal.
Puhka rahus, armas Mai! Sinu surma päeval, 23. aprillil, oli külm hommik, sest su soe süda oli lakanud tuksumast. Ent ere päike siras sügavsinises taevas, et sul oleks taevariiki kergem teed leida.
