Ühel päeval ilmusid seintele teated, et kes soovib osa võtta väljasõidust botaanikaaeda, pangu nimi kirja. Üsna mitmed vanurid olid sõidust huvitatud ja nii toimuski 1. mail sõit kahe bussiga Allan Garden’isse. Huvitav oli teel olles jälgida nii suurlinna liiklust kui ärisid. Varsti olimegi kasvuhoone ees ja kui sisse saime, algas imetlemine iga taime ja lille juures. Eriti suurt imetlust äratasid kaktused oma suuruse ja õitega. Vanurid olid ka ise varem kodudes kaktusi kasvatanud, millised aga kunagi aknal ei õitsenud ega andnud ümbert kinni võtta.

Allan Garden’is oli ka üllatus: Uno ja Luise Põld ootasid vanureid, et neile oma abistavat kätt ulatada. Uno oma lillekasvatuse oskusega juhtis erilist tähelepanu omapärastele taimedele ja lilledele.

Ehatarelased olid võtnud ka kaasa oma fotograafi, kes jäädvustas peaaegu igat taime ja õit. Pilte said Ehatare seinal vaadata ka need, kes sõidust osa ei võtnud.

Vana-Andrese kiriku poolt oli kutse tulla sinna jalgu puhkama, et äsjasest nähtusest muljeid vahetada.

Uksel ootas Ivar Nippak ja saalis toimetas Eerika Lage. Kohvilõhn tervitas saabujaid juba uksel. Vana-Andrese nõukogu poolt ütles tervitusi hr. Nippak ja palus lahkelt kohvile ning kringlit maitsma. Eerika tehtud kohv ja Ülle valmistatud kringel maitsesid imehästi. Kõhud täis ja jutud räägitud, algas sõit tagasi Ehatare suunas.

Suur tänu Vana-Andrese kirikule toreda vastuvõtu eest! Äitah selle korraldajatele pr. Lagele ja hr. Nippakule!

*

Aeg lendab kiirelt ja eriti Ehatares. Alles kõndisime kasvuhoones ja juba on emadepäev käes. Selle sündmuse tähistamine toimus 10. mail, kuna paljud emad viiakse õigel päeval laste ja lastelaste juurde pühitsema.

Emadepäeva aktus peeti hoolduskodu söögisaalis, millest võtsid osa nii hoolduskodu kui põetuskodu elanikud. Saabudes kinnitati igale emale rinda väike lillekimbuke.

Eerika Lage avas aktuse kuningas Taaveti sõnadega: „See on päev, mille Jehoova on teinud, ilutsegem ja rõõmustugem temast.“ (Psalm 118:24)

Kõneleja jätkas, et tänane päev on kallis meie südamele. Oleme tulnud seda tähistama, austust ja tänu avaldama oma emadele. Oli aeg, kui suunasite oma lapsi eesti kooli, skautlusse jne. Kõik see oli vajalik, et elada vääriliste eestlastena teiste rahvaste keskel. Suur tänu teile, emad, teie armastuse, ustavuse ja hoole eest. Üks tütar väljendas oma lapsemõtteid ema suhtes järgmiselt.

Küll mõnda asja olen ma ilmas himustanud
Ning vahel pole rahul, kui mitte saanud
Kuid siis üks kallis mõte mul kohe meeles on
Suur tänu Jumalale, sest mul ju ema on.

Ükski inimene pole emata, kui kaob ema, kaob ka inimkond.

Tänuga astume, Issand, sinu ette. Oled armuga saatnud meie tegemisi, sinu õnnistuse alla kanname palves kõiki eesti emasid nii siin kui sealpool ookeani. Olgu sinu arm ja ligiolek meile rõõmsaks emadepäeva pühitsemiseks.

Aktusekõne pidas Aino Müllerbeck Emast. Ema, kes hoidis oma kodu taanduvate vägede eest, kui ta abikaasa, tütar, isa ja loomad olid metsas peidus. Jagas leiba tee ääres, et hoida ära lahkuvaid sõjaväelasi, kes oleks võinud tulla tallu ja talu koos kõrvalhoonetega maha põletada. Okupatsiooni ajal pidas ema tütre ja isaga talu, kuna abikaasa oli sõjaväkke mobiliseeritud. Olukord muutus. Emal tuli põgeneda hobuvankriga lõuna poole, teadmata, kus on abikaasa või tütar. Tütre kuulutus ajalehes viis neid jällegi kokku, siis juba Tallinnas. Koos mindi pakku, kuid olukord halvenes veelgi ja ema soovitas tütrel põgeneda, viies ta hobuvankril lähimasse raudteejaama, kus ootas täiskiilutud rong sõduritega lahkumist. Veel viimsed kallistused, lehvitused, mis jäidki viimaseks. See jäi viimaseks lahkumiseks ema ja tütre vahel. Enam ei kohtutud. Kirja teel sai ema siiski teate tütrelt, kuid aastal 1949 viidi ema ära kaugele Siberisse, kus tuli rasketes oludes töötada. 1955.a. kutsus Taevaisa ema oma juurde. Ta maeti kasesalu kaissu kaugel Siberis. See on lühike kokkuvõte ühe ema saatusest, millesarnaseid leidub aga veel palju, palju.

„Ehatähed“ esinesid Rosemarie Lindau juhatusel ja Marta Kiviku klaverisaatel, esitades kevadisi ja emadepäeva kohaseid laule.

Peale aktust pakuti jooki ja väga maitsvat kringlit. Aitäh „Ehatähtedele“, aitäh aktuse kõnelejatele, aitäh lillekimbukeste valmistajatele ja aitäh kordaläinud aktuse korraldajatele. Aitäh, Roosi!

Aktus lõpetati ühislauluga „Ema süda“.

Märkmed: