Mairoos Kala, Keila Kooli ajalooõpetaja
http://eestielu.delfi.ee/eesti...
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli kõigile eestlastele pikki aastakümneid igatsetud sündmus, mille puhul on palju räägitud Eesti tolleaegsete väljapaistvate poliitikute teenetest oma rahva ees, vähem aga väliseestlate osast selles.
Taasiseseisvumise aastapäeva puhul tahaksin põgusalt meenutada väliseestlaste sihikindlat tegevust meie kodumaa vabaduse nimel alates 1947. aastast. Tookord mõisteti, et kogu maailmale tuleb teadvustada seda kuritegu, mis pandi toime eesti rahva kallal II maailmasõja eel ja sellele järgnevatel aastatel suure idanaabri poolt. Tõdeti, et peamiseks ülesandeks peab olema paljude riikide avaliku arvamuse ja valitsuste mõjutamine eestlaste vabaduse küsimuses. Kuna parlamentide ja valitsuste juurde pääseda sai vaid poliitiliste erakondade kaudu, siis koondusidki poliitiliseltorganiseeritud eestlased "seinast seinani" koalitsiooni Eesti Rahvusnõukogu nime all (ERN).
Nagu ERN-i kroonikast selgub, esitati juba ajavahemikul 1948-1962 seitsekümmend mitmesugust märgukirja riikide valitsustele ja organisatsioonidele ning viidi läbi sama palju aktsioone. Samal ajal võeti osa paljudest kongressidest/ konverentsidest ja käidi erinevatel rahvusvahelistel kokkutulekutel ning mitmesugustel välisreisidel, kus igal pool hoiti üleval eestlasi puudutavaid küsimusi.
ERN-i esindused tekkisid mitmetes riikides - Taanis, Norras, Soomes, USA-s, Kanadas jm. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde memorandumid ÜRO-le 1972.a oktoobris kujunesid avastardiks uuele perioodile, kus Eesti patrioodid kodumaal ühinesid vabade eestlaste välistegevusega.
Eesti ja teiste Balti riikide küsimuse pidev hoidmine maailmaareenil kulmineerus sellega, et 80. aastate USA välispoliitika üheks põhiliseks osaks sai Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamine. Balti Vabaduspäeva tähistamisel 1983.a Washingtoni Valges Majas lausus president R. Reagan: ,,Me ei unusta kunagi ikestatud rahvaid".
Suureks saavutuseks oli ka Euroopa Parlamendi poolt Balti riikidele iseseisvust taotleva resolutsiooni vastuvõtmine Strasbouris 1983.a jaanuaris.
1985. aastal esitati Balti vabadusnõue Kopenhaagenis, Helsingis ja Stockholmis. 1986. aastal kirjutas USA president R.Reagan alla Ikestatud Rahvaste Nädala proklamatsioonile, kus öeldi: "Saame jätkuvalt tõstma häält Balti riikide ja Ida-Euroopa rahvaste vabaduse eest."
28. jaanuar 1987 kujunes tähtsaks päevaks Balti riikide vabadusvõitluses, sest Euroopa Nõukogu võttis vastu Balti resolutsiooni, kus näidati ära MRP osa Balti riikide okupeerimisel ja häbimärgistati sellega kaasnevat ulatuslikku venestamist ning inimõiguste rikkumist.
1989.a esitati ÜRO Peaassambleele väliseestlaste apell, kus nõuti Eesti Vabariigile suveräänsete õiguste taastamist 2.veebruaril 1920.a sõlmitud Tartu rahulepingu alusel.
Neil aastail aktiviseerus ka kodueestlaste poliitiline tegevus: 1987.a fosforiidikampaania ja poliitilise ühenduse MRP-AEG loomine, 23.augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis MRP aastapäevale pühendatud poliitiline meeleavaldus, Eesti Muinsuskaitseseltsi loomine ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei moodustamine.
1988.a kevadel toimus suurüritus - loomeliitude ühispleenum Toompeal. Oluliseks oli ka Eesti Rahvarinde (RR) moodustamine ning suvel massiüritus "Eestimaa laul" (osales ligi 300 000 inimest). Sügisel aga võeti Eesti Ülemnõukogu poolt vastu suveräänsusdeklaratsioon, mis andis Eestile suuremat iseotsustamisõiguse. 1989.a tippsündmuseks kujunes Balti kett, mis demonstreeris kogu maailmale Balti riikide ühtekuuluvustunnet nõudmaks okupatsiooni lõpetamist ja vabadust kõigile kolmele väikeriigile. Sama küsimust olid ka väliseestlased aastakümnete jooksul teadvustanud maailma rahvastele.
Tähtsaks sammuks teel vabanemisele oli Eestis kodanike komiteede liikumine, mille eesmärgiks oli iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 1990.a märtsis toimus Eesti kongressi esimene istung ning valiti Eesti Komitee eesotsas Tunne Kelamiga.
Kuna perestroikapoliitika oli ennast selleks ajaks ammendanud ja mõõdukate ümberkorraldustega ei suudetud uuendada sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid liiguti hoopis impeeriumi lagunemise suunas (seda näitasid ilmekalt ka sündmused Eestis), siis otsustas impeeriumi päästmise nimel 19. augustil 1991.a Moskvas võimu haarata 8-liikmeline Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, milles osalesid kompartei poliitbüroo liikmed ja kõrged ametnikud (asepresident, parlamendi eesistuja, kaitseminister, Riikliku Julgeolekukomitee esimees jt). Erakorralise olukorra kehtestamisega oleks peatatud edasised reformid. Riigipöördekatse kiirendas Balti riikide iseseisvumist. 20. augusti hilisõhtul võttis Eesti Ülemnõukogu vastu "Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest".