Loen seda suurt kära, mis maasikakorjajate ümber on tekkinud.Kui kogu maailm arutleb parajasti selle üle, kuidas jääda ellu pandeemiast põhjustatud ülemaailmse majanduskriisi tingimustes,siis Eesti valitsust ja riigikogu sunnitakse tegelema Ukrainast maasikakorjajate otsimisega.Üks päevinäinud ja vastik ajakirjanike poolt võimendatud poliitilise võitluse võte.Ähvardus kõlab, kaabude poolt enam ei hääleta. Mina ei tunne isiklikult ühtegi kaabu või kaabuta EKRE-last,kes on kunagi lubanud Eesti majanduse väljaspoolt saabuvate lihttööliste õlul uutesse kõrgustesse viia.
Elan Tallinna kesklinnas ja jalutan iga päev läbi linna keskuse ja vanalinna ning samuti koos meie kõigiga näen neid uhkeid inimtühje hotelle ja vaevu hingitsevaid kuulsaid söögikohti ja mõtlen, et kas neil maasikakasvatajatel häbi tunne ka olemas on?
Tundub, et mitte. Odava võõrtööjõu kasutamisega (usun, et ei eksi, tihti ka "mustalt" tasustava tööjõuga)ülikasumeid jahtides ei huvita neid absoluutselt see, millise uue pandeemiahoo ohtu see meid ja meie peresi seab. Kui tuleb
taastada eriolukord, siis kes vastutab? kas maasikakasvatajad? Mäletame hästi, millega lõppes süütu pallimäng Saaremaal.
Eesmärgiks on võimalikult odavalt kasvatatud ja nopitud maasikad võimalikult kallilt siin või Soomes maha müüa.
On nii südantsoendav ja ergutav iga päev kuulda ja lugeda, kuis eri valdkondade tublid ettevõtjad otsivad ja leiavad mooduseid oma tegevuse jätkamiseks. Maasikakasvatajad istuvad aga valitsuse turjale ja nõuavad, et ministrid peavad nende eest mõtlema ja viiruse tõttu tekkinud küsimused lahendama nagu oleks meie valitsus pandeemia puhangus süüdi.Pangu härrased maasikakasvatajad oma ajud tööle ja loobugu sel aastal ülikasumitele mõtlemisest, maksku töö eest väärilist tasu ja maasikad saavad korjatud. Loeme uhkusega, kuidas meie lapsed erinevates PISA testides maailmas esikohtadel on ja seetõttu ei taha uskuda, et nende laste vanemad ja vanavanemad nii rumalad ja saamatud on, et ei oska maasikaid noppida. Nii nagu meile TV-s ja ajalehtedes väidetakse.
Eriolukorrast teades, kas maasikakasvatajad on ise varasemalt läbimõelnud ja teinud kõik selleks, et eriolukorra reegleid teades saak koristada ja realiseerida. Kas tööpakkumised on pandud kohalikesse lehtedesse, raadiojaamadesse, reklaamitahvlid bussijaamadesse. Suheldud kohalike omavalitsuste, naabervaldade,
linnavalitsustega. Kas Lõuna-Eestis on uuritud Lätist tööjõu toomise võimalusi. Kas on võetud ühendus toiduainete tootjatega, Salvest, Põltsamaa Felix jt. palutud neilt abi saagi korjamisel ja ostul. Kas on kogutud andmetele tuginedes pandud paika bussitranspordi logistika.
Kas korjajatele on pakutud Eesti Vabariigi mõistes õiglast tasu ja normaalseid töötingimusi (hommikukohv, korralik lõunasöök) jne. Tean, küsimus saab lahendatud.
Uskugem, maailm ei saa otsa, kui sel aastal mõni vagu koristamata jääb. Järgmist aastat oskame me kõik kindlasti paremini planeerida. Olin ise kunagi kolhoosi esimees, midagi ei jäänud koristamata ka siis, kui "šeffe" enam abiks ei käinud. Ma ei ole juhtunud kuulma, et hotellide ja söögikohtade omanikud nõuaks valitsuselt kõva häälega, et valitsus kohe turistid tagasi tooks. Mis see siis ikka oleks, 3 milj. turisti ja kohe. Kogu austus valitsuse vastu kaoks, kui tekkinud olukorras alla antakse ja Nordicalt Ukraina lennud tellitakse. Kes oleks siis järgmised, kes valitsuse kukile istuksid.
Lugupidamisega
Mait Talu
