5. novembri õhtul toimus Toronto Eesti Majas EKNi korraldusel Rahvusooper Estonia solistide kontsert, kus osalesid sopran Heli Veskus, tenor Oliver Kuusik ja klaverisaatja Tarmo Eespere.
Kava oli koostatud mitmekesiselt. Lauljad esinesid vaheldumisi soolopalade ja duettidega. Esimene osa oli põhiliselt eestipärane, vanameistritest Artur Kapp ja Mart Saar kuni tänapäevaste René Eespere ja Tõnis Mägini välja, hõimlane Sibelius kahe rootsikeelse lauluga vahelüliks. Teine osa oli rahvusvahelisest valdkonnast, alates klassikaliste ooperiaariatega ja lõpetades romantiliste operetihelidega.
Mõlema laulja puhul oli kohe ilmne, et tegemist on kultuursete ja väljendusrikaste interpreetidega. Heli Veskus on tugev dramaatiline sopran, kelle vokaalsed võimed tõeliselt mõjule pääsevad alles nõudlike ooperiaariate juures, mis aga ei takista teda veenvalt ilutsemast lihtsate südamlike laulude esitamisel. Oliver Kuusik on lüüriline tenor, nagu loodud romantilisteks armastuslauludeks. Samas ilmutab üllatavat jõulisust dramaatiliste ooperipalade juures. Mõlema puhul võib konstateerida suurepärast hääleühtlust kõigis registrites ja peent nüansseerimist, eriti võis seda märgata eesti soololaulude puhul.
Kuigi kontsert oli algusest lõpuni igakülgselt nauditav, leidub igas saias erakordselt hõrke rosinaid ja eks mõni nurgake jää küpsetamisel natuke nätskeks ka, seda ei saa ühelegi perenaisele pahaks panna. Publiku jaoks oli esimeseks selliseks rosinaks Juta ja Ülo duett Evald Aava ooperist „Vikerlased“. On see ju üks meie kontserdikülastajate lemmikpalasid. Siinkirjutaja tundmist mööda polnud see siiski kõige õnnestunum number. Kuigi hästi esitatud, tundus sopran kohati partneri jaoks liialt jõuline, mis takistas vajalikku kokkusulamist. Heli Veskuse meeldejäävamaiks helindeiks olid Sibeliuse „Flickan kom“ ja Eespere „Tee silmapiirile“. Oliver Kuusik võlus kohe algul kahe Mart Saare armastuslauluga ja pani end tõsiselt maksma Neeme aariaga Eugen Kapi ooperist „Tasuleegid“. Artur Kapi armastatud „Metsateel“ võinuks ehk jääda esimese laulutsükli lõppu. Kontserdi avapalana läks oluline osa sellest lava ja saali vahelises terekäe ulatamise protsessis kaduma. Kahju. Õnnestunud valik polnud ka duetina esitatud Tõnis Mägi „Palve“ esimese osa lõpunumbrina. Looja, hoia Maarjamaad – see on rohkem loits kui laul. Loits kerkib rahva südamest, meie aga kuulsime duetti Estonia ooperilavalt.
Teise osa hiilgenumbriks oli Mimi ja Rodolfo duett Puccini ooperist „Boheem“. See oli paeluv esimesest helist viimaseni, ehtne, veenev ja kaasakiskuv. Lisaks suurepärasele musitseerimisele lavalised efektid – lauldes lavale tulek ja lauldes lahkumine, kusjuures viimased helid saadeti publikusse lava tagant. Lumm oli täielik. Teisteks meeldejäävamateks aariateks olid Veskuse Tosca aaria Puccini samanimelisest ooperist ja Kuusiku Fausti kavatiin – Gounod. Kergemale programmile üle minnes vallutas tenor soojaks lauldud publiku kolme itaalia armastuslauluga täielikult. Sopranile oli jäetud lõpunumbriks kaks Lehari hästituntud operetiviisi. Neist Vilja laul „Lõbusast lesest“ ei olnud Veskuse häälele eriti sobiv, mõjus ooperlikult. Selle korvas aga Giuditta laul „Meine Lippen, sie küssen so heiss“, kus lauljatar oli sajaprotsendiliselt oma sõiduvees. Spontaanselt jalule kerkinud publik kostitas estoonlasi võimsa aplausiga ja neid tänati lilledega. Tarmo Eespere kutsus lavale EKNi esimehe Avo Kittaski, kinkis talle pokaali (mille täitmine ja tühjendamine jäid laval siiski vaid sümboolseks) ja tegi ettepaneku lõpetada kontsert taas Tõnis Mägi juba kuuldud helindiga „Palve“ Avo kaasalaulmisel. Ja sedapuhku oli see loits. Saalitäie rahva südamed laulsid kaasa.
Ah jaa, Tarmo Eespere. Ei, ma ei unustanud teda. Ma vaid sorisin mõttes vanades paljuloetud arvustustes ega suutnud otsustada, millist trafaretset väljendit kasutada, kas „saatis delikaatselt ja täpselt“ või „esines tuntud headuses“ või... Sorisin ka aastakümnetetagustes mälestustes, kus oli heaks tavaks paigutada kavasse üks klaverisoolo, harilikult teise osa algusesse, solistidele hingetõmbeks ja pianistile vahelduseks olla korrakski „tema ise“. Seda mõttelõnga edasi arendades kerkis pähe küsimus, kas Eespere oleks seda üldse soovinud. Teame ju, et solistide saatmine on omaette kunst, milles nii mõnigi võimekas pianist võib üsna keskpäraseks kuhtuda. Tarmo Eespere puhul jäi mulje, et ta on eeskätt just võrratu
team player ega tarvitse seda omadust häbeneda.
Täname, estoonlased! Täname, korraldajad!
