Peeter Tammistu, majandusanalüütik
Riigireformi Sihtasutus
Foto: Jarek Jõepera
http://arileht.delfi.ee/news/u...
Majandusanalüütik Peeter Tammistu meelest oleme jõudnud olukorda, kus tulevikuparatamatustele ei soovita otsa vaadata ja lahenduste pakkujaid demoniseeritakse, kuna nad on "keskealised valged mehed" ja pealegi veel jõukad.
Frans Johansson võttis kasutusele mõiste „Medici efekt“. Idee on selles, et kui astutakse või sattutakse valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võib olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. 15. sajandil toimuski Itaalias selline silmapaistev loomingupurse, mida täna tunneme renessansina. Medicide perekond koos teistega rahastasid erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud, arhitektid, kes kõik õppisid üksteiselt, lammutades nii distsipliinide vahelised barjäärid ja rajades uutel ideedel põhineva maailma. Selle barjääritu ühistegevuse tulemusel muutus Firenze loovusplahvatuse epitsentriks. Võib-olla käivitus sellest üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.
Ulatume taevani … barjääridega?
Väga kurba seisu oleme jõudnud, kui iga ettepanek käivitab osades meis paanilise halvustamise ja eitamise mehhanismi, mitte võimalike lahenduste otsimise. Vaadake mis juhtus puidurafineerimistehase ideega – täielik ummik. Algas ju kõik nii ilusasti, räägiti miljardi investeerimise võimalusest meie majandusse, töökohtadest, ekspordivõimest, lisaväärtusest ja väheväärtusliku ressursi väärindamise võimalustest. Tundus tulema tubli lisa meie toimetulekuvõimalustele. Kuid vale kommunikatsioon ja liigne klammerdumine ühe variandi külge võimaldas poliitinimestel muuta miljoniinvesteering oma lahingristlejaks.
Arutelu enam pole, on vaid vaenutsevad pooled. Kõlavad nii arutlusväärsed süüdistused (mis ikkagi juhtub vesikonnaga), kui ka väga imelikud (Dr Riik välistab oma otsusega tehase võimaliku rajamise maakondadesse; Dr Riik on teinud projekti vedajatele sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva kingituse jne). Absurdi näitab ilmekalt „omade“ umbusaldusavaldus Dr Riigile. Uuringut veel ei ole, analüüsi pole, kuid „me kõik teame“, et …
Kohalike inimeste murest saan väga hästi aru, meie pere elas kümmekond aastat Sossi mäe all ja polnud meeldiv ärgata lämbel suveööl hingematvas väävlihaisus. Sellist tehast ei soovitaks kellelegi. Samas võimaldab tänapäeva tehnoloogia üha uusi tegevusi, mis veel eile olid ohtlikud või ebamugavad.
Kuigi … Nüüd ma elan Pirita linnajaos ja kuigi eksperdid ütlevad ja aparaadid näitavad, et kõik on sadamaga „normull“ , viskab sealtpoolt vahetevahel õhku mingit „essu“. Pole meeldiv, kuid kas me peaksime siis sadamatest loobuma? Niimoodi me ei saagi midagi arendada ega toota.
Kogemuste ahelad
Me kõik lähtume kogemustest, minagi käsitlesin alateadlikult miljonitehase küsimust läbi haisu kogemuse. Psühholoogid väidavad, et teadvus töötab kõige lihtsamat rada – eelnevat assotsiatsiooni - järgides. Assotsioonide ahelad toimivad tõhusalt, võimaldades meil kiiresti analüüsimise juurest tegudeni jõuda. Neist sünnib siiski ka kahju, kuna need pärsivad meie võimet laiemalt mõelda. Me ei sea oletusi ja eeldusi niisama lihtsalt küsimuse alla, hüppame kiiremini järelduste juurde ja ehitame konkreetses olukorras võimalikele alternatiivsetele mõtteviisidele tõkked ette. Teadlased on ammu kahtlustanud, et need assotsiatiivsed barjäärid ongi inimese loovuse tõkestamises süüdi.
Kõrgete barjääridega inimene jõuab kiiresti järeldusteni, sest ta meenutab, kuidas probleemi minevikus käsitleti või kuidas on teised sarnases olukorras selle lahendanud. Samas madalate barjääridega inimene võib mõelda ka niisuguste ideede ühendamisest, mille kohta minevikukogemus puudub. Just seepärast kohtavad niisugused ideesümbioosid sageli vastuseisu a la „Kui see nii hea idee, oleks keegi juba varem sellele tulnud.“ Kuid kui me oleksime elanud vaid eilsete kogemuste baasil, siis meil poleks ju tänast. Kõik see, mida me oleme saavutanud on vaid selle tulemus, et me oleme julgenud astuda ristteele, teinud uuelaadseid valikuid, mille kohta öeldi – nii ei saa. Miks me siis nüüd enam ei julge?
Riigireform kui risttee
Kui Eesti 200 oma ettepanekutereaga välja tuli, oleksime pidanud tundma heameelt, et keegi ometi on oma aega ja vaimujõudu kulutanud, et struktureerida ja priotiseerida meie ees seisvad eksistentsiaalsed probleemid. Kuid ei, täpselt nagu aastakümneid lasti sõelapõhjaks üksteisele järgnevate regionaalministrite kavad muuta meie halduskorraldust, asuti ka seda ideestikku alla tulistama. Kirega. Ei meeldinud meile ei küsimuse püstitused ega püstitajad (ärimehed, ametnikud).
