Kas on mõtet muretseda suveräänsusest kui rahva juurdekasv on negatiivne ja tööjõulised lahkuvad nii-kui-nii välismaale?

Rotschild on öelnud, et kui saab kontrollida võõrriigi rahandust, siis ei pea sõjaväge või elukutselisi revolutsionääre kasutamagi, ja ei oma tähtsust, kes on valitsusjuht.

Miks tulevikuvormis - kaotab? Seoses IMF-i paketi pealesurumisega mõne aja eest pandi Läti parlamendile päitsed kohe pähe. Mida siin ei mainita on see, et Lätil on endiselt oma raha. Seega on Läti jätkuvalt vähem mitteiseseisev kui Eesti. Iseküsimus, kui arukalt lätlased on kasutanud oma rahanduslikke iseotsustamise võimalusi. Läti raha on ju seotud euroga, mis on rahanduslikult sama, kui olla seotud kätega.

Olgu tegemist millise rahvaga tahes - küsimus on võimus.Võimus kas ise oma tuleviku üle otsustada või see otsustamine maha visata ja kellelegi teisele loovutada, nagu see oleks tüütu asi, millega me ise tegeleda ei soovi. Jutt ei käi siin krooninostalgiast. Oluline on süsteem kui tervik. Raha> omaenda Keskpank> Keskpanga tark talitamine > sel teel riigi majanduse ja oma kodanike kaitsmine. Kui Eestil oleks ikka veel oma sõltumatu ja täievoliline keskpank, nagu oli enne Teist Maailmasõda, oleksime peremeesrahvas. Millised rahanduslikud hoovad jäid Eestile oma majanduse reguleerimiseks (ujuv või meie lukustatud kurss, intressimäär, ringleva raha kogus, raha kattevara jne.) pärast eurotsooniga liitumist? Ühtegi neist pole alles, mitte et vahepeal eksisteerinud valuutakomisjoni süsteem oleks andnud meile eriti vabad käed. Tulnuks raputada maha valuutakomisjon, selle asemel et kapituleeruda euro ees. Eesti tuleviku väga arvestatavate osade üle otsustavad edaspidi sakslased ehk peamiselt sakslased. "Meie" keskpank asub ju nüüd Frankfurtis. Küsimus ei ole selles, mis värvi raha sa püksitaskus hoiad, vaid selles, kes hoiab Eesti saatust oma kätes - kas nemad või meie? Eesti Pank Tallinnas on butafooria - iluasi, ehk Euroopa Ühendriikide suure emapanga tagasihoidlik filiaalikene.