Meri teemaks oli „Digitaalsed muljed Hiinast: kükitav tiiger, peidus draakon“. Tusty kõneles kuulajaile tuttaval ja südamelähedasel teemal „Laulev revolutsioon“.
Õhtu avas Toronto Eesti Maja juhatuse liige arhitekt Tõnu Altosaar Jaan Meri tutvustamisega. Torontos hariduse omandanud insener on globaalsete mõõtmetega elektroonikafirma Celestica üks direktoreist, kelle paljude ülesannete hulka kuuluvad kõigi uute seadeldiste konstruktsioon, kinnisvarade üürimised ja ostud-müügid, keskkonnaga seotud programmid, kutsealane tervishoid ja julgeolek ning palju muud. Ettevõttel on üle 40 asukoha kogupinnaga 9 miljonit ruutjalga ja 40.000 töölist. Firma möödunud aasta sissetulek oli $8 miljardit USA vääringus. Meri reisib oma ametiülesannetes palju. Hiljutised projektid on teda korduvalt viinud Hiinasse, Singapuri, Taisse ja Rumeeniasse. Ainuüksi Hiinas on tal tulnud käia keskmiselt 6-8 korda aastas.
Solidaarsusest teise referendiga, kes eesti keelt ei valda, otsustati mõlemad ettekanded esitada inglise keeles. Meri rääkis äritsemise iseloomust, viisist ja otstarbekusest Hiinas ning põimis oma ettekande osavalt huvitavate valguspiltidega sealsetest linnadest ja seal perega veedetud jõudehetkdest. Hiina on ettevõtlikele ärimeestele suurepärane turg. Võrreldes ameerika mandriga, püstitatakse seal iga ehitus poole hinnaga, lisaks on tööjõud märksa odavam. 25 aastat tagasi oli Hiina peaasjalikult põllumajandusriik, nüüd aga ollakse urbaniseerunud — umbes 40% elab linnades. Töötute arv on suur. Edukaks äritegevuseks on tarvis tunda kohalikku mentaliteeti, nende ajalugu, kultuuri ja toidulauda (koos söögikommetega), on vaja palju kannatust ja ennekõike osata usaldada oma vaistu. Kui kohalike äripartneritega on kokkulepe saavutatud, tuleb muretseda viimane ja ülim — vastava parteifunktsionääri heakskiit. Sel pinnal on protseduur mõnikord tähtsam kui lõpptulemus. Viimast väidet tõestas referent ühe konkreetse ja mõnevõrra humoorika juhtumi najal. Pulkadega söömise osas soovitas ta kindlasti enne „kuiva drilli“ teha. Ka selleks olid tal head näpunäited varuks.
Pärast oma sõnavõttu kulutas referent umbes 14 minutit, et näidata oma filmi toormaterjali — üksikuid kaadreid võtetega nii laulupidudest kui paljudest avaliku elu tegelastest, kelledest jäid meelde Tunne Kelam, Marju Lauristin, Mart Laar, Imre Sooäär oma emaga, vabadusvõitleja Heino Noor ja viimane metsavend Alfred Käärman, kes näitas oma hästimaskeeritud punkrit, kus ta veetis hulga aastaid. Filmi kogukestvus on umbes 90 minutit.
Mõlemad ettekanded võeti vastu tugevate ovatsioonidega. EMK juhatuse liige Tiiu Võhma tänas referente ja palus neid jääda paigale, et vastata publiku võimalikele küsimustele. Neid oli üsna ohtralt ja mõlemal tuli anda lisaseletusi. Baar tagaseinas veini ja juustuga pidi ootama. Lõpuks jõuti siiski niikaugele, et EMK esimees Uno Jaason andis loa sinnapoole siirduda, kuid alles pärast reklaamipausi. Esimees on ilmselt oma ülesannete kõrgusel, kuna väitis kaljukindlalt, et iga majandusliku ilmega ürituse juures peab olema „commercial-break“. Seekord kutsus ta kõiki osa võtma 24. veebruari õhtul toimuvast üritusest, milleks on informaalne „äri-talk“ ja „pub-night“ (segakeele kasutamine on sihilik — sama informaalne kui üritus ise). Ühtlasi tuletas meelde, et iga kuu viimase neljapäeva õhtul tullakse kokku investeeringu-grupi koosolekuks ja mõttevahetuseks.