Lõunaeine järel, mida kroonis veel ka erakordselt maitsev kringel, käisid jutud peatselt algavaist ujumisvõistlustest, milleks nii mõnigi piduline ka hoolsalt valmistunud oli. Võistlus jäi siiski võistkondade koosseisude kinnitamise tõttu pidamata, aga ujumata ei jäänud ühelgi soovijal: vesi rannal oli suhteliselt madal ning selleks, et ujuda, tuli üksjagu maad maha kõndida, mis paljudele Pärnu randa meenutas. Vesi oli mõnusalt soe nagu supp, kuid pakkus siiski värskendust ja vaheldust. Alla rannale kandus ka terrassilt kostev pillimeeste mäng, andes nii ujumiselegi värvi.
Kella kuue paiku algas terrassil taas elav tegevus: catering’i inimesed tegid usinalt oma tööd ning pikad lauad täitusid hea-paremaga. Lühike sõnavõtt klubi esimees Arvo Vahtra poolt, kus ta tervitas kõiki suvepäevalisi ning kõneles ka uuest klubi liikmest Heikki Leesmendist (kes küll suvepäeval ei viibinud), millele järgnes söögipalve õp. Kersti Kimmelilt. Tänusõnu said klubi tublid daamid, kes olid lõunalaua eest hoolt kandnud ja üldse terve selle kauni päeva toimumisele oma parima andnud: Kadri Laar, Viivi Vahtra, Ülle Later, Õnne Laikve, Eha Õunpuu, Reet Lambur, Vaike Rannu, Ene-Liis Martens, Anne Welsh.
Ja maitsva ning rikkaliku, koos valge ja punase veiniga õhtusöögi järel algas tants taas Enno Õunapuu ja Vaado Sarapuu meeleolumuusika saatel, terrass täitus tantsijatega ning praktiseeritud said tangosammudki, mida ka mõned suvepäevalised olid talv otsa Eesti Majas toimunud tangokursustel harjutamas käinud. Ühel paaril juhtus olema pulma-aastapäev, kellele siis pidulised ning muusikud õnnitlusi edastasid ning tants jätkus hiliste tundideni. Vahepeal sai paadisillal päikese loojumist vaatamas käidud... Pimeda saabumine ei seganud küll peo kulgu, olles ometi märguandeks, et tuleb autorattad Toronto— kust ju enamus suvepäevalisi saabunud oli — suunas seada, sest koduteed ju kõigil 100 kilomeetri ümber. Hinge jäi rõõm ühest imeilusast päevast, toredast seltskonnast ja ühiselt veedetud tundidest.
