20. juulil toimus Eesti Majandusklubi Kanadas traditsiooniline suvepäev, jällegi Eha Õunpuu Simcoe järve kaldal asuvas kaunis kodus. Kui eelmine aasta tuli vihmasagarate tõttu pidevalt sisse-välja kolida, laudu ja toiduvaagnaid vihma eest kinni katta ning ka õhtusöök toimus ilmastikutingimuste tõttu majas, siis seekordset ilma võiks küll lausa perfektseks nimetada: ei tibagi vihma, kuid palju päikest; samas ei teinud liiga kuumus ega niiskus ning nii toimuski suvepäev algusest lõpuni vaid värskes õhus, nagu see kavandatud oli.
Pidulisi oli 50 ringis, vähem kui eelmisel aastal, kuna mitmed klubiliikmed viibisid parajasti kodumaal sealsetest sündmustest, sealhulgas pulmadestki, osa saamas. Päev algas kell 1 lipu heiskamisega, misjärel sai avaral terrassil baarimees Mihkli poolt osavalt segatud ja serveeritud jooke nautides vestelda, samal ajal kui klubi tublid daamid hoolitsesid lõunalaua katmise eest. Ilusas ja hoolitsetud aias ootasid kollaste linadega kaetud lauad, mis aga lõunasöögi ajal peamiselt tühjaks jäid, kuna enamus suvepäevalisi eelistas siiski varjulisemas paigas einestada. Lisaks puudele pakkus varju ka spetsiaalselt õuele püstitatud telgitaoline varjualune, kuhu mahtus hulgaliselt toole. Sai vahetatud reisimuljeid ja mõtteid Eestist, oli ju nii mõnigi suvepäevaline hiljuti kodumaad külastanud või ise külalisi vastu võtnud. Ajaviitemuusikat pakkus ei keegi muu kui eestlaskonnas laialt tuntud ja menukas oma ansambel — Broadview Boys.
Lõunaeine järel, mida kroonis veel ka erakordselt maitsev kringel, käisid jutud peatselt algavaist ujumisvõistlustest, milleks nii mõnigi piduline ka hoolsalt valmistunud oli. Võistlus jäi siiski võistkondade koosseisude kinnitamise tõttu pidamata, aga ujumata ei jäänud ühelgi soovijal: vesi rannal oli suhteliselt madal ning selleks, et ujuda, tuli üksjagu maad maha kõndida, mis paljudele Pärnu randa meenutas. Vesi oli mõnusalt soe nagu supp, kuid pakkus siiski värskendust ja vaheldust. Alla rannale kandus ka terrassilt kostev pillimeeste mäng, andes nii ujumiselegi värvi.
Kella kuue paiku algas terrassil taas elav tegevus: catering’i inimesed tegid usinalt oma tööd ning pikad lauad täitusid hea-paremaga. Lühike sõnavõtt klubi esimees Arvo Vahtra poolt, kus ta tervitas kõiki suvepäevalisi ning kõneles ka uuest klubi liikmest Heikki Leesmendist (kes küll suvepäeval ei viibinud), millele järgnes söögipalve õp. Kersti Kimmelilt. Tänusõnu said klubi tublid daamid, kes olid lõunalaua eest hoolt kandnud ja üldse terve selle kauni päeva toimumisele oma parima andnud: Kadri Laar, Viivi Vahtra, Ülle Later, Õnne Laikve, Eha Õunpuu, Reet Lambur, Vaike Rannu, Ene-Liis Martens, Anne Welsh.
Ja maitsva ning rikkaliku, koos valge ja punase veiniga õhtusöögi järel algas tants taas Enno Õunapuu ja Vaado Sarapuu meeleolumuusika saatel, terrass täitus tantsijatega ning praktiseeritud said tangosammudki, mida ka mõned suvepäevalised olid talv otsa Eesti Majas toimunud tangokursustel harjutamas käinud. Ühel paaril juhtus olema pulma-aastapäev, kellele siis pidulised ning muusikud õnnitlusi edastasid ning tants jätkus hiliste tundideni. Vahepeal sai paadisillal päikese loojumist vaatamas käidud... Pimeda saabumine ei seganud küll peo kulgu, olles ometi märguandeks, et tuleb autorattad Toronto— kust ju enamus suvepäevalisi saabunud oli — suunas seada, sest koduteed ju kõigil 100 kilomeetri ümber. Hinge jäi rõõm ühest imeilusast päevast, toredast seltskonnast ja ühiselt veedetud tundidest.