Vaatamata varasele kellaajale oli juba üsna kuum. Selleks päevaks lubati 33 kraadi sooja. Paari tunni möödudes jõudsimegi Stratfordi. Jäi poolteist tundi aega enne etenduse algust, et leida võimalust kergeks kehakinnituseks. Koha valiku aitas otsustada asjaolu, kus kõige kiiremini teenindati.
Pühapäevane matinee algas kell 2. Festivali teatrietendus oli viimse kohani välja müüdud. Klubi juhatus oli muretsenud meie grupile väga head kohad. Seadsime end sisse muusikalise elamuse ootel.
Muusikalist „My Fair Lady“ võib rääkida ainult ülivõrdes. Kogu lavastus oli suurepärane. Cynthia Dale Eliza Doolittle’i osas oli meile tuttav EMK teatrisõidul möödunud aastal nähtud „Sound of Music“ etendusest, kus ta täitis Maria veetlevat rolli. Ta sobis oma kauni hääle ja näitlemisoskusega ideaalselt mõlemasse nii erinevasse osasse.
Dekoratsioonid, tantsud ja kostüümid andsid veenva pildi 20. saj. alguse Inglismaa klassiühiskonnast. Esimese vaatuse Ascot stseen 1910. aastast, kui lavale ilmusid elegantselt musta ja valgesse riietatud ükskõiksete ja tüdinenud ilmega kõrgema seltskonna daamid ja härrad, kutsus esile publiku vaimustuse. Eriti silmapaistvad olid daamide fantastilised kübarad. Võib öelda, et kõik näitlejad olid tasemel. Geraint Wyn Davies professor Henry Higgins’ina oli fantastiline.
Etendus pälvis kauakestva aplausi tänulikult publikult selle suurepärase humoorika ja meeleoluka elamuse eest. Eks ole Shaw näidendile „Pygmalion“ loodud muusikal ju teatud mõttes Tuhkatriinu lugu, kus alama klassi tänava lillemüüjast saab kõrgema seltskonna daam. See on lõbus, optimistlik, südamelähedane ja teatud mõttes ka õpetlik lugu.
Majandusklubil on kujunenud traditsiooniks minna pärast etendust ühisele õhtusöögile. Alati valitakse selleks uus koht. Seekord olid Arvo ja Viivi Vahtra koos Guido ja Õnne Laikvega välja valinud restorani nimega „Angie’s Country Kitchen“. See asub St. Agatha’s, umbes poole tunni sõidu kaugusel Stratfordist, Waterloo lähedal.
Restorani omanik paigutas meid laudadesse ning sel ajal kui me toitu ootasime ja kokteile jõime, jutustas meile restorani ajaloost. See on itaalia-kreeka perekonna restoran, mida praegu peavad Michael ja Teresa, õde ja vend. Nad võtsid selle üle oma vanematelt, kes alustasid ettevõttega 1962. aastal. Hoone, milles restoran asub, on omapärase arhitektuuriga, pärit aastast 1855. Selle sisemus hävis 1974. aasta tulekahjus, kuid on tänaseks taastatud originaalsel kujul. Atmosfäär on hubane, kodune ja meeldiv, hinnad mõõdukad. Seintel ilutsevad vanad fotod peegeldades koha ajalugu ja inimesi.
Koduse tunde tegid laudadele kantud rostbiif, täidetud kanarind, praekartulid, salat ja juurvili ning vein. Värsked soojad kuklid lõhnasid koduselt ja olid maitsvad. Restoran reklaamib end just kodutehtud toitudega, kiites eriti „suus sulavat“ rostbiifi kergelt maitsestatud kastmega.
Kõik näisid nautivat maitsvat ja rikkalikku toitu ning perenaise Teresa isiklikku tähelepanu. Kohvi juurde serveeritud valik kodutehtud „pies“ käis juba paljudele ülejõu.
Koduteele asuti videviku saabudes. Nägudelt peegelduv väsimus ja rahulolu andsid tunnistust meeldejäävast kordaläinud päevast. Torontosse jõudes oli juba kell 10 õhtul.
EMK juhatus võib jääda rahule hästiõnnestunud teatrisõiduga. Bussis oli juttu ühest klubi uudsest ettevõtmisest, nimelt ühenädalasest kruiisist Kariibi mere saartele järgmise aasta jaanuaris. Jagati välja broshüüre informatsiooniga, mis pr. Reet Lambur oli kokku pannud. Enne seda on aga kavas veel mitmeid huvitavaid üritusi.
