Praegu on Ameerikas kaks suurt faktorit, mis ebakindlust suurendavad. Esimene neist on uue presidendi valimine ja talle võimu ülemineku ooteaeg. Oma valimiskampaanias teatas Barack Obama, et ta vähendab nende ameeriklaste tulumaksu, kelle sissetulek on alla $250.000 aastas, ning suurendab seda piiri ületavate isikute tulumaksu. Lisaks lubas ta tõsta tulumaksu kapitali kasumi pealt. Praeguse majanduskriisi tingimustes on eelpoolmainitud tulumaksu tõstmine majandusele halvav, sest nende hulgas, kes teenivad $250.000 aastas, on palju väikeettevõtjaid, kes on peamised uute töökohtade loojad majanduses. Kapitali kasumi suurem maksustamine vähendab investeeringuid majandusesse, mis samuti vähendab uute töökohtade loomist. Kas president Obama jääb oma lubaduste juurde, kui ta võimule saab?
Teiseks ebakindlust tekitavaks teguriks on pankroti äärel olevate ettevõtete väljaaitamine maksumaksjate rahadega. Turumajanduse tugevuseks on, et turg otsustab, millised ettevõtted on tugevad ja säiluvad ning millised on nõrgad ja surevad. See on brutaalne, kuid terve majanduse vaatevinklist ühiskonnale kõige kasulikum ja tugevdavam ning kõige kiiremini kodanike elustandardit tõstev.
Siin tekib kaks põhilist küsimust. Esiteks, kust tuleb see raha ettevõtete väljaaitamiseks ja teiseks, milliseid ettevõtteid aidata ja milliseid mitte? Raha tuleb ikkagi kas praeguste või tulevaste maksumaksjate taskust. Riik peab laenama raha laenu väärtpaberitega, mida rahaturul müüakse ja mis tulevikus tuleb kinni maksta. Kui tulevased põlved peavad seda tegema, siis on see põhiliselt vargus!
On liikvel ka teooriaid, et riik lihtsalt trükib rahatähti juurde ja tekitab hüperinflatsiooni, kus raha kaotab lõpuks oma väärtuse. See on ebaõiglane kodanike enamuse suhtes, kes oma säästusid pangakontodes ja võlapaberites hoiavad ja kelle pensionid oma ostujõu kaotavad! Hüperinflatsioon tõi Saksamaal Hitleri võimule.
Ameerikas ei ole mitte ainult paljud suurfirmad pankroti ääre peal, vaid ka paljud osariigid ja linnad. Kõikide abistamiseks pole kindlasti raha! Keda aidata, seda peavad otsustama poliitikud ja bürokraadid, kuid neil on vähem vajalikke teadmisi kui hädasolevate firmade ja osariikide ja linnade juhtkondadel.
Liikvel on jutt, et kui Ameerika kolm suurt autofirmat pankrotti lähevad, siis lisandub Ameerika majandusesse kolm miljonit uut töötut. Pankrott aga ei tähenda seda, et nende firmade vabrikud, oskustöölised ja juhtkonnad maa pealt kaovad. Pankroti menetlus võimaldab pankrotis olevatel firmadel ennast ümber organiseerida nii, et nad uuesti võistlusvõimelisteks muutuvad. Selle protseduuri on näiteks mitmed Ameerika lennufirmad läbi teinud ja tegutsevad nüüd edasi.
Ümberorganiseerimine tähendab seda, et olemasolevad lepingud tuleb tühistada ja uued sõlmida; olemasolev juhatus vajaduse korral välja vahetada jne. Kolme Ameerika autofirma tööliste keskmine palk koos hüvitustega on umbes $20.00 võrra tunnis kõrgem kui Ameerika lõunaosariikides asuvate Jaapani autofirmade töölistel.
Kui oletada, et mõlemate vabrikud on võrdselt automatiseeritud, nii et samasuguste autode tootmiseks kulub samapalju töötunde, siis Jaapani firmade poolt toodetud autodesse võib väiksema töökulu arvel paigutada kvaliteetsemaid osasid või vahendeid, mis auto mugavamaks ja sõidu huvitavamaks teevad.
Kui mõlemate poolt toodetud autod on müügil sama hinnaga, siis jaapani auto ostja saab oma raha eest parema väärtuse. Ameerika autofirmade juhatustele võib ette heita seda, et nad tootsid liiga palju suuri, palju bensiini tarbivaid autosid, mida oli kõrgete bensiinihindade ajastul raske müüa.
Nagu öeldud, on abipalujate rida äärmiselt pikk ning kõigil on hästi põhjendatud ja kaastunnet tekitavad olukorrad ette kanda. Tõsiasi on aga see, et kaua on elatud üle oma majanduslike võimaluste ja nüüd on aeg võimaluste piirides elama hakata! Õhust ei saa uusi majanduslikke väärtusi luua, seda saab ainult töö ja ettevõtlikkusega teha.
Kanadas on äsjane valitsuskriis tekitanud ebakindla olukorra, mis aktsiaturgu negatiivselt mõjutab. See kriis on tekkinud äärmiselt ebasobival ajal. 2009. a. jaanuari lõpuni või isegi kauem valitseb Kanadas riigi juhtimise suhtes ebakindel aeg.