Selleks, et tagada võimalikult mugavat pensioniiga, tuleb lisaks riigi poolt pakutavale Kanada pensionile (Canada Pension Plan — CPP) ja vanaduspensionile (Old Age Security — OAS) muretseda erapension. Enamik tööandjaid Kanadas nii avalikus kui ka erasektoris pakuvad seda oma teenistujatele. Erasektoris on siiski ka tööandjaid, kes seda ei paku, mistõttu nende teenistujatel tuleb omal käel lisapensioni muretseda. Seda pakuvad registreeritud erruminekuplaanid (Registered Retirement Savings Plan — RRSP).

Erapensione on kahte liiki. Nendeks on määratud hüvitustega pensioniplaanid (Defined Benefit Pension Plans — DBPP) ja määratud panustega pensioniplaanid (Defined Contribution Pension Plans). Esimesel juhul teeb pensioniplaani liige panuseid pensioniplaani ja erru minnes plaan garanteerib talle kindla sissetuleku kuni surmani. Mõned plaanid isegi pakuvad kaitset inflatsiooni vastu, nimelt pension suureneb vastavalt inflatsiooni tõusuga Kanadas. Mitte ainult pensioniplaani liikmed ei tee rahalisi panuseid plaani, vaid omapoolsed panused teeb ka tööandja.

See plaan on pensioniplaani liikmele muretu selles mõttes, et plaani haldajad teevad plaani laekunud summade investeerimise suhtes otsuseid ja kannavad investeerimisriski. Pensionärile on garanteeritud sissetulek. Need plaanid alluvad provintside kontrollile. Iga kolme aasta järel inspekteerivad provintsi poolt määratud kindlustusmatemaatikud (actuaries) plaani. Nad hindavad seda, kas plaanisolevad summad on küllaldased, et plaani liikmetele lubatud kohustusi täita. Seda tehakse arvesse võttes plaani liikmete arvu ja vanust, oletatavat eluiga, plaanis leiduvaid summasid ja oodatud laekumisi töötavate liikmete poolt, oletatavat kasumit plaani summade investeerimisest ja investeeringute riski hindamist.

Kui inspektorite hinnangul ülaltoodud oletuste alusel plaanis on rohkem raha kui vaja, võib tööandja jätta omapoolse panuse teatud perioodiks tegemata. Vastupidi, kui plaanis on liiga vähe raha, on tööandja kohustatud omalt poolt puudujäägi katma ettenähtud perioodi jooksul.

Ülaltoodust ilmneb, et ühe säärase plaani tugevus või nõrkus oleneb eelnimetatud oletustest. Majanduslikult headel aegadel ollakse optimistlikumad investeerimistagajärgede ja riski suhtes ning vastupidi. Absoluutselt õiget vastust ei saa olla!

Säärastele plaanidele lisandub veel teine aspekt. Nimelt ettevõtete juhatuste ja ametühingute juhatuste läbirääkimistel kollektiivlepingute sõlmimiseks kaubeldakse tugevalt omapoolsete hüvituste ja vastaspoole järelandmiste saavutamiseks. Tihti on juhtunud, et ettevõtte juhatus pakub otsese palgatõusu asemel pensionihüvituste tõstmist. Tänapäeva kulud lükatakse tulevikku pensioniplaani kaudu. Kollektiivlepingutel teatud ärisektoris on oma mõju ka teistele ettevõtetele samas sektoris, olgu nad ametühinguga või ilma.

Ajaleheveergudel on tihti vilksatanud Kanada ühe suurima terasevabriku Stelco probleemid. Selle defineeritud hüvitustega pensioniplaan ei ole võimeline oma kohustusi pensionäride vastu kokkulepitud ulatuses täitma. Plaani puudujääki hinnatakse 1.3 miljardile dollarile. Analoogseid olukordi on ka teistes Kanada suurfirmades, näiteks autotootmissektoris. Avalikus sektoris neid probleeme ei ole, sest mitmel tasemel valitsused tööandjatena katavad oma pensioniplaanide puudujäägid maksumaksjate taskust.

Tänu ülaltoodud erasektoris leiduvatele probleemidele, on defineeritud hüvitustega pensioniplaanid muutunud erasektori tööandjate hulgas ebapopulaarseks. Sääraste pensioniplaanide arv on kahanemas. Uusi sääraseid plaane vaevalt enam luuakse, sest kogemused näitavad, et headel aegadel lubatud hüvitused on muutunud koormavaks ja viinud mitmed suurfirmad pankroti äärele.

Olukorra parandamiseks on Kanada valitsusringkonnad teinud ettepaneku luua valitsuse poolt pensionide garantiifond, mis raskustesse sattunud fondid omapoolse kapitalipanusega välja aitaks. Inglismaal ja Ameerikas on säärased fondid olemas. Seda on paljud pidanud ebaõiglaseks, sest sellega peavad Kanada maksumaksjad erasektori firmade juhatuste poolt tehtud ebaökonoomsed lubadused välja lunastama. Sellega võib kaasuda erafirmade omandamine valitsuste poolt, mis on paljudele filosoofiliselt vastuvõetamatu. Lahendus oleks pakkuda pensionäridele väiksemat erapensioni või lasta raskustes olevad firmad pankrotti minna.

Teist liiki erapension on määratud panustega pensioniplaan. Plaani liige teeb pidevaid panuseid, millele tööandja omapoolseid panuseid lisab. Pensionile minnes otsustab plaani liige ise, kuhu ta oma akumuleerunud summad investeerib. Ühe sõnaga, pensionärile langevad investeerimisotsused ja riski kandmine. Ta sissetulek erapensionist oleneb ta investeerimisosavusest. Tööandjal sellega seoses mingit riski ei ole. Seoses sellise plaaniga on tööandjal ka palju vähem bürokraatlikke kohustusi. Selliste plaanide arv on pidevalt kasvamas. On küllalt pensionäre, kellele säärane plaan meeldib, sest ta tunneb end peremehena oma kapitali üle, kuid on ka palju pensionäre, kellele säärane plaan ei meeldi isikliku vastutuse tõttu.

Märkmed: