Üheks demokraatia nõrgaks küljeks majanduskriiside puhul on see, et valitud poliitikud on peamiselt juriidilise haridusega ja nad tegutsevad lühiajaliste eesmärkide nimel. Rahvale on vaja näidata, et nende poolt valitud poliitik teeb midagi, mis lühiajaliselt midagi korda saadab, nii et teda nelja või vähema aasta pärast tagasi valitakse.

Majanduskriiside lahendamine on aga pikaajaline protsess, mis vajab majanduslikku ekspertiisi.
Turumajanduse tugevaks küljeks on, et võistlus eraettevõtete vahel puhastab majandusest välja ebaefektiivsed ettevõtted. Kui riik seda mehhanismi omapoolse sekkumisega pidurdab ega lase ebaefektiivsetel ettevõtetel pankrotti minna, siis majandus nõrgeneb selle kaudu.

Praegune kriis tekkis selletõttu, et Ameerikas müüdi kinnisvara isikutele, kel pikas perspektiivis puudus võime ostuks vajalikku kinnisvaralaenu – hüpoteeki – tagasi maksta. Pangad müüsid neid hüpoteeke edasi Wall Street’i firmadele, kes tegid nendest väärtpabereid, mida investeerijatele müüdi. Paljudel pankadel on neid väärtpabereid olemas, mis tekitab probleemi, kuna nende tegelikku- ehk turuväärtust on raske hinnata. Kui neid nulli peale või liiga madalalt hinnatakse, võib juhtuda, et panga bilansis ületavad võlad varad, mis panga pankrotti viib. Sellest olukorrast tekitatud ebakindlus mõjub pidurdavalt laenutegevusele, mis omakorda pidurdab majanduslikku tegevust. Laenamine on turumajanduslikus ühiskonnas õliks, mis majanduse masinavärki käigus hoiab. Nii on hädavajalik, et riik panku ja laenuasutusi toetab laenutegevuse toimimiseks.

Riigi sekkumine maksumaksjate raha paigutamisega teistesse sektoritesse soodustab küll ajutiste töökohtade loomist või ebaefektiivsete firmade edasitegutsemist ja nende töökohtade säilitamist, kuid on pikas perspektiivis ebaproduktiivne. Kui näiteks riik annab raha silla ehitamiseks, siis selle kaudu loodud töökohad on ajutised, nad kestavad kuni silla valmimiseni. Siis on jälle vaja maksumaksjate raha mingi muu projekti jaoks. Kui aga eraettevõtjate, väike- või suurfirmade käest võetakse vähem tulumaksu, siis on tegelik elu näidanud, et nad loovad uusi ja alalisi töökohti selle raha eest, mis muidu oleks tulumaksudeks läinud.

Paraku toob riigi raha kasutamine majanduskriisi lahendamiseks kaasa enamasti riigivõla suurenemist. See on võlg, mida tulevased põlved peavad kinni maksma. Samuti suurendab see riigieelarves riigivõla intressikulusid, mis omakorda vähendab valitsuse võimalusi erinevate projektide läbiviimiseks.

Majanduskriis toob kaasa ka kiusatuse töökohtade kaitsmise eesmärgil piirata importi, millega ahistatakse kaubandust. See on ülimalt kardetav ja oli üheks põhjuseks, miks 1930-ndate majanduskriis nii kaua kestis. Jääb vaid loota, et meie poliitikud õpivad mineviku vigadest ega allu survetele, mis lühiajalisi lahendusi pakuvad ning teevad seeasemel pikaajalisi lahendusi pakkuvaid otsuseid.

Aktsiatururud on majanduse baromeetriks. See, et nad ikka nii madalal püsivad, näitab, et on küllalt tegureid oodatavate muret-tekitavate poliitiliste otsuste näol.

Käesolev kriis pole nii sügav kui 1930-ndatel aastatel. Tookord oli töötute protsent Ameerikas 25-30% ümber, nüüd on see alla 10%. Tookord oli majanduskasv pikka aega negatiivne, nüüd on see kuni hiljutise ajani positiivne olnud.

Märkmed: