Umbes kahe aasta eest, kui Ameerika aktsiaturud olid tõusnud rekordkõrgustele peale ligi kümneaastast enam-vähem pidevat tõusu, hoiatas USA Keskpanga peamees, Alan Greenspan investeerijaid irratsionaalse ülemeelikuse eest. Kahtlemata oli tal õigus, sest mõnede investeerijate hulgas oli maad võtmas hoiak, et vähese riskiga saab aastas 50% kuni 100% aktsiaturgudel kasumit teenida, mis oli täiesti ebareaalne.

Ühel aastal jah, aga mitte igal aastal ja tuleb arvesse võtta aastaid, mis kahjumiga mööduvad. Üldiselt olid need kümme edukat aastat investeerijate psühholoogia ülemäärasele optimismile häälestanud. Nüüd aga oleme jõudnud 180 kraadi vastupidisesse olukorda. Normaalne aktsiaturgude langus, mis paratamatult peale suurt tõusu peab järgnema, on nüüd mitmete ettenägematute tegurite tõttu langenud ülipessimistlikku olukorda.

11. septembri 2001 terrorirünnakud New Yorgile ja Washingtonile käivitasid uut liiki sõja, kus vaenlane tegutseb salaja ja ründab täiesti ootamatult. USA valitsus on oma kodanikke hoiatanud, et säärased rünnakud USA pinnal toimuvad veel kindlasti tulevikus, kuid nende toimumise aega ega kohta ei ole võimalik ette ennustada. Vaevalt on võimalik hirmuäratavamat ennustust oma kodanikele anda. On loomulik, et see tekitab pessimismi.

Enroni, Worldcomi ja mitmete teiste USA firmade juhtkondade kuritegelikkus ja Arthur Anderseni audiitfirma puudulikud või lausa ebakompetentsed ja isegi kuritegelikud revisjonid on tugevasti kõigutanud investeerijate usku USA aktsiaturgudesse. Meediale on need skandaalid maiuspaladeks ja need puhutakse üles viimaseni. See on lisanud tubli annuse pessimismi.

On juba kuulda hääli, et rahateenimise aeg aktsiaturgudel on möödas ja et turg ei tõuse, vaid liigub aina allapoole. Pöörame aga pilgu minevikku ja vaatame, mis on maailmas varem juhtunud.

Teine maailmasõda möllas ligi kuus aastat ja laastas suure osa arenenud maailmast. USA aktsiaturg ei läinud aga põhja, vaid alustas peale sõda tugevat tõusu. 1960-ndate alguses, Külma sõja vältel, vaakus maailm tuumasõja äärel, kui Hrushtshov Nõukogude Liidu rakette Kuubale viis ja lõpuks siiski president Kennedy nõudmisel nad sealt eemaldas.

1972 loodi õli eksportivate riikide kartell ja õlihinda tõsteti tugevalt, peaaegu kümnekordseks. See oli kõva hoop nii USA kui ka Euroopa riikide majandustele, kus õli oli ja on tööstusele ja kaubandusele vajalik tooraine. USA aktsiaturg langes selletõttu üle kahe aasta, kuni 1975-ni. Õli hind siiski ei ületanud $40 vaadilt, kuigi oli neid, kes ennustasid selle tõusu 100 dollarini. Pessimismiks oli põhjust küllalt.

Majandushuvilistel peaks ka olema meeles Michael Milken ja Ivan Boesky, kes oma ebaausate tehingute pärast suuri trahve maksid ja vanglas kinni istusid. Nende pettused ulatusid sadade miljonite dollariteni, mis tänapäeval ulatuksid miljardini. Enroni ja Worldcomi tippmehed ei ole mitte esimesed ebaausad äritegelased, neid on olnud minevikus, olevikus ja kahjuks kindlasti tulevikus, sest ahnus on osa inimeste iseloomust. Sellele antakse vaba voli eriti nüüd, kus paljud on hüljanud usu poolt antud eetika.

Me peame aga silmas pidama, et Enroni, Worldcomi, Arthur Anderseni ja teiste firmade, kus ebaaus käitumine on päevavalgele tulnud, osa USA aktsiaturgudel on vaid 1%. On ebaloogiline, et selle murdosa alusel tervet USA majandust ja finantssüsteemi kahtluse alla seada.

Senikaua kui maailmas püsib demokraatlik riigikord, kui inimestel püsib võimalus oma ettevõtlikkust majanduses rakendada, kui teadlased leiutavad ja avastavad uusi tooteid, menetlusi ja tehnoloogiat, senikaua areneb majandus, tõuseb inimeste elustandard, ühiskondlik rikkus ja tõusevad aktsiaturud.

Märkmed: