Valitsus võib eraettevõtlust toetada kahel viisil. Esiteks võib ta meelitada ettevõtteid madalate tulumaksudega, kuna tulumaksud on üheks ettevõtte kuluks. Teiseks võib ta meelitada otseste toetuste, soodsate laenude ja laenugarantiidega.
Esimese mooduse puhul pole vaja mingit valitsuse agentuuri ega bürokraatiat, kuna madalad tulumaksud kehtiks üleriigiliselt. Teise mooduse puhul on vaja bürokraatiat, kes võtab vastu taotlusi abi saamiseks ja otsustab, kes saavad toetust ja kas toetus on otsene summade andmine, laen soodsatel tingimustel või laenugarantii, millega pangast soodsalt laenu saada.
Teisel moodusel on veel see miinus, et ta on ebaõiglane. Kui näiteks ettevõte A saab riigilt toetust ja ettevõte B, kes A-ga turul võistleb, seda ei saa — kas mittetaotlemise või taotluse tagasilükkamise tõttu —, siis A-l on maksumaksjate arvel teenimata eelis. Lõpptulemusena tekib olukord, kus bürokraadid otsustavad, milline ettevõte on elujõuline ning tugeva arengupotentsiaaliga — ja seda ei tee mitte turg, mis eraldab kõige pädevamalt elujõulised ettevõtted elujõuetutest.
Praktika on näidanud, et sageli on nõrgad ettevõtted riigi toetuse taotlemisel tugevatest osavamad. Kui laseme valitsusel otsustada, millised ettevõtted võivad elada ja millised mitte, siis on see samm keskse riigipoolse majanduse planeerimise poole. See on sotsialistidele südamelähedane süsteem, aga nagu Nõukogude Liidu praktika näitas, üsna eluvõõras.
ACOA. Ajavahemikus 1989–1999 anti välja 2,577 miljardit dollarit 22.867 eri taotlusele neljas Atlandi-äärses provintsis. Sellest üle 72% olid mittetagasimakstavad toetused. Samal perioodil anti laenudena välja 591 miljonit dollarit, millest 34% tuli kaotustena maha kirjutada.
CED. Ajavahemikus 1989–2001 anti välja 1,778 miljardit dollarit 8964 eri taotlusele Quebecis. Sellest üle 78% olid mittetagasimakstavad toetused. Samal perioodil anti laenudena välja 118 miljonit dollarit, mis tuli kaotustena maha kirjutada.
WED. Ajavahemikus 1987–2000 anti välja 2,003 miljardit dollarit 13.776 eri taotlusele Lääne-Kanada provintsides. Sellest üle 62% anti välja mittetagasimakstavate toetustena. Sinna sisse kuulus 34 miljonit dollarit, mis läks üleujutuse kulude katteks, mis on õigustatud väljaminek. Ligi 9% ehk 66 miljonit dollarit välja antud laenudest tuli kaotusena maha kirjutada.
Fednori kohta puuduvad andmed.
Industry Canada. Ajavahemikus 1982–1997 anti välja 11,279 miljardit dollarit 32.969 taotlusele üle Kanada. Sellest üle poole anti välja mittetagasimakstavate toetustena. Laenudena anti välja 904 miljonit dollarit. Valitsus keeldus avaldamast, kui palju laenudest oli maha kirjutatud.
Valitsuse toetuste saajate seas oli nii Kanada suurfirmasid, nagu Pratt & Whitney, Bombardier, DeHavilland jne., kes said suurimaid toetusi, ning tuhandeid väikefirmasid, kelle toetused olid tagasihoidlikumad.
Nagu näeme, on tegemist maksumaksjate käest tulumaksudena võetud vägagi suurte summadega. Ettevõtete osas on võetud edukatelt ettevõtetelt tulumakse, et teisi ettevõtteid toetada. Ebaedukad ettevõtted ei maksa tulumakse. Nende umbes 75.000 taotluse uurimiseks ja heakskiitmiseks on vaja suurt bürokraatiat, mis on kulukas. Kaotused riigile ja maksumaksjatele otseselt antud toetuste ja tagasimaksmata laenude osas ulatuvad vaadeldud perioodides üle 10 miljardi dollari.
Kahjuks on nii, et valitsuse bürokraadid ei ole mitte kõige osavamad „võitjate“ valimisel, küll aga on „kaotajad“ osavad valitsuse abi valimisel.