President George Bush on suurte kogemustega eramajanduses. Ta oli osanik ühes õlifirmas ning Texase pesapalliklubi president ja kaasomanik. Sellest võib järeldada, et ta tunneb eramajandust seest ja väljast; et ta kuulub ettevõtjate hulka — nende hulka, kes kõige suuremal määral loovad uusi töökohti ja sellega tõstavad ühiskonna ainelist rikkust.
USA majanduses asetleidnud äsjaste skandaalide ajel visandas ta uut seadusandlikku programmi, mis peaks investeerijate hulgas taastama usalduse Ühendriikides toimiva majandusliku süsteemi, turumajanduse ehk kapitalismi vastu. President Bush lõi presidendile antud võimu abil uue valitsusühiku, mille ülesandeks on raamatupidamises ja äritehingutes sooritatud pettuste uurimine ja mis töötab rahandusliku lööksalgana (SWAT team). Ülaltoodud programmis on säte, mis nõuab, et firmade presidendid õigustaksid oma palkasid aktsionäride ja teenistujate ees ning et firmade juhatused ei võimaldaksid firmadel nendele laenu anda. Siiamaani on tippametnike palgad meedias risti-rästi läbi sõelutud ja ei ole ette näha, et see muutuks. Samuti on nüüd nõutud, et firmade presidendid peavad isiklikult vastutama aruannete korrektsuse eest oma vabaduse kaotamise riskiga. Audiitorid on kohustatud alluma ühele valitsuse agentuurile, mis määrab revideerimise standardid.
Kuidas reageeris aktsiaturg sellele sõnavõtule, mille eesmärgiks oli tõsta investeerijate usaldust aktsiaturu ja kapitalistliku süsteemi vastu? Reaktsioon oli tugevalt negatiivne, turg langes umbes 2%, mis on päris suur langus ühe päeva kohta. Asjatundlikud investeerijad teavad, et uue bürokraatliku kihi lisamine majandusse vähendab selle efektiivsust. Kogu see aktsioon on poliitiliselt motiveeritud.
Seda kõike ei oleks oodanud ühelt eraettevõtluses koolitatud presidendilt. Paljude ekspertide arvates on praegune seadusandlus küllaldane. Selle alusel saab pettureist tippametnikke vanglasse saata, neilt petetud raha tagasi nõuda ja kannatanud teenistujatele tagasi maksta. On üsna ebatõenäoline, et uus bürokraatia ja uued sätted tuleviku pettureid peatavad. Ajalugu on näidanud, et see nii ei ole. Säärased pettused kajastavad meie ajastu üldist moraalset langust. Raamatupidamises ei ole kõik asjad mustad ja valged, ülilihtsad, nagu see meedias kipub kajastuma. Kanada seadus lubab näiteks ühe ettevõtte varadena näidata kujunduse ja uurimise kulusid ja isegi säärast ebamäärast asja nagu „goodwill“. Näiteks, kui ühes firmas töötavad mitu teadlast aastaid mingi uue produkti leiutamise kallal, siis seadus lubab nende palkasid ja uurimiskulusid näidata varandusena; ainuke nõue on, et seda aastate jooksul amortiseeritakse ehk kirjutatakse maha. Pole mingit garantiid, et leiutatav toode sissetulekut tooma hakkab. Kuidas hinnata „goodwilli“? Millist dollariväärtust sellele omistada? Neid halle piirkondi on nii palju, ja kui valitsus sellesse sekkub, siis võib kuluda aastaid nende küsimuste lahendamiseks, mis firma produktiivseid resursse suunab ebaproduktiivsetele tehingutele.
Ülaltoodud president Bushi aktsiooni taustal on päris hämmastav, et FBI ja CIA juhtkondades pole kedagi lahti lastud ega vastutusele võetud selle eest, et 11. septembri 2001 terrorirünnak suure ootamatusena tuli. Samuti pole kedagi lahti lastud ega vastutusele võetud selle eest, et USA Immigratsiooniamet terroristide ninamehele Attale andis USA tudengiviisa kuus kuud peale tema surma terrorirünnakus.
FBI osas selgus, et mitmed agendid olid peakorterisse saatnud informatsiooni tulevaste terroristide kohta, mis aga takerdus FBI seitsme- või kaheksa-tasemelisse juhtimisstruktuuri. Pole esinenud aumehelikkust, et keegi oleks tunnustanud oma ebakompetentsust ja vabatahtlikult oma kohast loobunud. Ülaltoodud sündmused kajastusid meedias aga üsna tagasihoidlikult võrreldes sellega, millise tähelepanu osaliseks eraettevõtete skandaalid on saanud ja on ikkagi veel tulipunktis.
Majanduskommentaar: Kuidas poliitika ahistab majandust
Arvamus
TRENDING
