Majandusteadusel on kaks peamist probleemi. Esiteks ei saa sellest mitte kuidagi mööda, sest majandus on seotud inimeste igapäevase eluga ja riigi tasandil poliitikaga. Me teenime raha, kulutame seda toidu, riiete ja peavarju ostmiseks ja muude igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Me paneme raha panka ja mõned investeerivad seda kas aktsiaturule või kinnisvaradesse. Riigi tasandil käib kaikavedu selle üle, kui suurel määral peab riik sekkuma kodanike ellu.

Teiseks paistab majandusteadus olevat petlikult lihtne. Paljud, kes selle suhtes sõna võtavad ja kellel pole majandusteaduslikku haritust unustavad ära, et majandusteadust tuleb ülikoolis vähemalt kolm kuni neli aastat õppida ja spetsialiseerumiseks veelgi rohkem aastaid kulutada.

Enamikul inimestest pole arusaamist sellest, et kõrge tulumaksukoorem ja rohked bürokraatlikud eeskirjad ahistavad turumajandust ja sellega aeglustavad majanduslikku arengut, elustandardi tõusu, ühiskonnas. Samuti ei osata aru saada, et palkade tõus eraettevõtluses, mis ületab tööviljakuse tõusu, enamikus viib pankrotini ja töökohtade kaotamiseni, sest konkurentsivõime kaob. Riiklikes ettevõtetes seda kartust ei ole, sest tegevuse puudujäägid kaetakse tulumaksu maksjate taskust. Et see on üheks inflatsiooni tekitajaks, paistab olevat saladus. Intressimäärade tõusu ja langust peetakse tihti ülirikaste mänguks, kes seda kasutavad oma varade suurendamiseks. Ei osata seda seostada ülemaailmsete kapitalivoolude ja eri maade produktiivsuse tasemega. Ei osata aru saada, et madal produktiivsus tekitab tööpuudust ja majanduse allakäiku globaliseeruvas ühiskonnas.

Vasakpoolse maailmavaatega inimesed ei vaevu sellega tutvuma, kuidas majanduslikku väärtust luuakse ja ühiskonna elustandardit tõstetakse. Nemad vaatavad, et rikkus on ühiskonnas ebaühtlaselt jaotatud ja asuvad seda ühtlasemalt jaotama. Kui sa ei tea ega ole sellest huvitatud, kuidas eraettevõtlus rikkust loob, millest tulumaksude kaudu kõik kodanikud kasu saavad, siis on päris loomulik, et eraettevõtjaid nähakse kaaskodanike ekspluateerijatena, ebaaususe puhul, mida paratamatult vahetevahel esineb, sulidena ja üldse turumajandust ehk kapitalismi negatiivse nähtena ühiskonnas, mille vastu tuleb iga hinna eest võidelda.

See, et Nõukogude Liidu sotsialistlik majandusmudel viletsust ja vaesust tootis, paistab olevat vasakpoolse maailmavaatega isikutel ja poliitikutel mälust läinud. On ju päris loomulik, et kõik ühiskonna liikmed ei saa olla majandusteadlased, sest teisi erialasid on hulgaliselt, mida on ühiskonnas vaja ja mis inimesi huvitavad. Kuna aga majandusteadus on poliitikaga nii tihedalt seotud, siis on võimalik tänu sellele, et enamikul ühiskonna liikmetel on pealiskaudne majandusteaduslik haridus, teha selle arvel demagoogiat. Paljud ühiskonna kultuuri- ja muud avaliku elu tegelased on tihti turumajanduse suhtes negatiivselt sõna võtnud. Enamikule kuulajatest—lugejatest läheb see jutt hästi peale. Ainult neile, kes majandusteadust tunnevad, demonstreerivad nad enamikel juhtudel oma majandusteaduslikku harimatust.

Demagoogia näitena võib tuua seda võitlust, mida vasakpoolsed poliitikud pidasid Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu vastu. See sai siiski teoks ja selletõttu tõusis Kanada eksport USA-sse tunduvalt, luues sadu tuhandeid uusi töökohti. Samasse patta kuulub globaliseerumisevastane agitatsioon. Kui aga tutvuda tegelikkusega, siis on majanduse globaliseerumine endaga palju positiivset kaasa toonud. Tagajärjed vähearenenud maades oleks tunduvalt paremad, kui seal ei valitseks mitte diktaatorid ja korruptsioon.

Üheks Kanada tuntumaks kapitalistiks on immigrant Austriast, Frank Stronach. Ta oli saanud oma väljaõppe rakkemeistrina (tool and die maker). Ta oli kahekümnendates, kui ta 1950-date teisel poolel Kanadasse immigreerus. Ta hakkas peale päevatöö lõppu garaazhis rakkeid valmistama, mida ta autotööstusega seotud firmadele müüma hakkas. Nende kvaliteet ja hind olid nii head, et nõudmine tema toodete järele tõusis. Sellest kasvas välja üks Kanada kõige edukam firma, Magna International, mis nüüdseks on loonud kümneid tuhandeid uusi töökohti Kanadas. Iseloomulik on tema ärimudel. Ta ei lubanud ühelgi vabrikul suuremaks kasvada kui sada inimest, selleks, et vältida ettevõtte bürokratiseerumist ja anda oma töölistele maksimaalne otsustus- ja tegutsemisvabadus. Teadaolevalt ei ole ametiühingutel õnnestunud tema firmas kanda kinnitada.

Nüüd on Frank Stronach mitmekümnekordne miljonär, kelle aastane sissetulek on sadades tuhandetes dollarites, kui mitte rohkem. Vasakult poolt vaadatuna võib väita, et ta on oma rikkuse saavutanud kaasinimeste töö ja vaeva kaudu ja keda tuleb suurte tulumaksudega karistada. Paremalt poolt vaadatuna on kümned tuhanded inimesed saanud võimaluse endale ja oma perele inimväärset elamist pakkuda.

Märkmed: