Nafta on praegu uudiste tulipunktis, kuna selle hind on teinud hüppelise tõusu, mis avaldab oma mõju kogu maailma majandusele. Peamiseks hinnatõusu põhjuseks peetakse India ja puna-Hiina majanduste kiiret kasvu, mis on võimaldanud üha enam nende riikide elanikel endale autosid muretseda, mis tõstab omakorda nafta tarbimist. Nafta rafineerimise peamiseks produktiks on bensiin.
Kui on juttu hindadest, siis võiks pilgu heita ühele majandusteaduse väga põhilisele seadusele, nimelt – toote või teenuse hinna määrab pakkumise ja nõudmise vahekord. Kui pakkumine ületab nõudmise, siis hind langeb ja vastupidi, kui nõudmine ületab pakkumise, siis hind tõuseb.
Viimastel aastatel on nafta tootmine maailmas kõikunud 85 miljoni barreli ümber päevas, nõudmine aga on kasvanud umbes 87 miljonile. See vahekord on põhjustanud nafta hinna kiiret tõusu, eriti viimasel aastal.
Kiire hinnatõus on aga muutmas tarbijate käitumist. Autoomanikud püüavad kärpida sõidetavate kilomeetrite arvu kasutades ühistransporti, muutes puhkuseplaane või asendades praeguseid autosid bensiini tarbimise osas ökonoomsematega. Autotehased lõpetavad ebaökonoomsete autode tootmise. Lennufirmad kärbivad marsruutide ja lendude arvu. See kõik vähendab nõudmist nafta järele. Kõrged bensiinihinnad avaldavad ka oma mõju Hiinas ja Indias, mistõttu on tõenäoline, et nafta nõudmine ja pakkumine lähevad tasakaalu, või langeb nõudmine pakkumisest madalamale, mis toob endaga kaasa nafta hinna languse. On ennustajaid, kes arvavad, et eeloleva aasta jooksul nafta hind langeb praeguselt, umbes $140.00 barrelilt $100.00 lähedale (USA dollarid).
Ülaltoodu on heaks näiteks sellest, kuidas vabal turul hinna mehhanism nõudmist ja pakkumist reguleerib. Ükski bürokraatia ei suuda seda asendada. Elu on näidanud, et kui valitsus hakkab kunstlikult hindu määrama, siis muutuvad ebarealistlikuks nii nõudmine kui pakkumine. N. Liidu eksisteerimise lõpul kokkuvarisenud majandusmudel on selle parimaks näiteks.
Kuna nafta hind mõjutab peaaegu kõiki eluavaldusi, siis on poliitikud ja meedia maiad seda oma huvides ära kasutama. Peksupoisteks on naftat tootvad ja rafineerivad ettevõtted, keda süüdistatakse suurte kasumite saamises nafta tarbijate kulul. Nende kasumiprotsent on jäänud endiseks, ainult raha hulk on kõrgemate hindade tõttu kasvanud, mistõttu absoluutne kasum on kasvanud. See tõik, et nende ettevõtete presidendid teenivad kümneid või isegi sadu miljoneid aastas, ei ole neile mitte heaks reklaamiks! Siin ei tohi aga unustada, et bensiini hinnas on igal pool ka valitsuste lõiv tulumaksu näol.
Üheks väga suureks põhjuseks, miks nafta pakkumine pole suutnud sammu pidada nõudlusega, (eriti USA-s) on, et keskkonnakaitsjad, kellel on suur mõju Ühendriikide valitsuse juures, on takistanud maapõues olevate naftavarude puurimist USA sisemaal ja ümbritsevates ookeanides, kuigi on olemas tehnoloogia, mis lubab seda keskkonda säästvalt teha. Samuti on keskkonnakaitsjad näiteks aatomijõu kasutamise vastu, mis võiks mõnedes rakendustes asendada nafta tarbimist. Selle tagajärjel peab USA 75% oma naftavajadustest importima, seda peamiselt Kanadast ja Kesk-Idast. Sellest saavad kasu nii demokraatlik Kanada kui Kesk-Ida diktatuurid. Vasakpoolsete poliitikute ja meedia väide, et USA alustas Iraagi sõda nafta pärast, on vale. USA maksumaksjad rahastavad siiani Iraagi infrastruktuuri taastamist, mille hulka kuuluvad nafta ekspordiks vajalikud torustikud ja sadamaseadeldised.
Üheks bensiini asendavaks kütuseks on etanool, mida valmistatakse viljast, peamiselt maisist. Mõned teadlased väidavad, et etanooli tootmiseks kulub rohkem energiat, kui valmis etanool seda annab. See tehnoloogia on tõstnud nõudmist vilja järele, mis on omakorda vilja hinda tõstnud. Et paljud lihaloomad toituvad maisist, on ka liha hind tõusnud. Globaalses majanduses on enamik nähtusi üksteisest olenevad.
Majanduskommentaar: Mis juhtub naftaga?
Arvamus
TRENDING
