Üks Ameerika televiisorivabrik polnud mitte eriti edukas ja ta toodete kvaliteet oli madal. See asjaolu rikkus tehase mainet, tekitas turul halva kuulsuse, mõjus negatiivselt müügile ja põhjustas rahalise kaotuse. Vabrik müüdi teisele Ameerika firmale, kuid olukord ei paranenud palju. Lõpuks müüdi see ühele Jaapani firmale, mis seadis sisse tugeva kvaliteedi kontrolli. Televiisoreid seati kokku aeglaselt liikuval lindil. Lindi lõpus oli jaapanlasest inspektor, kes kokkupandud televiisoreid põhjalikult kontrollis ja need osadeks lahti monteeris, kuna neis oli palju vigu. Iga lindil töötav tööline sai teada, millise vea tema oli teinud. Valminud televiisorite lahtivõtmine jätkus seni, kuni ühelgi televiisoril enam mingit viga ei olnud. See treeninguprotsess võttis palju aega – nädalaid või isegi kuid –, kuni täiuslikud aparaadid turule lubati. Varsti hakkas vabrik kasumiga töötama!
Säärane kvaliteedi rõhutamine on jaapanlastele omane. Tänu sellele ja ka (esialgu) odavamale tööjõule kasvasid Jaapani eksport ja sellega kogu majandus märkimisväärselt. Hakati rääkima Jaapani majandusimest. 1990. aastate alguseks oli Jaapani aktsiaturu indeks Nikkei 20 aastaga kasvanud 40.000 lähedale. Jaapani ettevõtted olid ülivõimsad eksportturgudel ja Jaapani majandusime oli suureks kõneaineks. Siis aga hakkas Nikkei indeks äkki langema, jõudes kusagile 10.000 piiridesse ja on selle ümber pendeldanud viimased 15 aastat.
Mis juhtus? Kuigi palgad olid Jaapanis tugevasti tõusnud, andis odav kapital Jaapani ettevõtetele eelise Ameerika ja teiste maade firmade ees. Jaapani keskpank hoidis intressid väga madalal. Esialgu ei olnud Jaapanis riigi poolt pakutud pensioniplaani ja töölised pidid ise oma pensionieaks raha säästma, kuid väga madalate intressidega. Sealt laekus riigile raha, mida väga madalate intressidega firmadele pankade kaudu välja laenati. Ekspordile suunatud suurettevõtetel tekkisid intiimsed sidemed pankadega, kust sai odavalt laenata. Rahavoog (cash flow) muutus tähtsaks ja mitte kasum. Nii tekkisid halvad laenud, mida ei suudetud tagasi maksta. Eksportturgudel võistlemiseks oli vahel vaja müüa tooteid kahjumiga, et rahavoogu käigus hoida. Pankade likviidsus kannatas selle all ja lõpuks oli valitsus sunnitud pankasid riigi rahaga toetama, et vältida nende ja majanduse kokkuvarisemist. Paljude firmade turuväärtus langes sellega ja kogu Nikkei indeks.
Paistab, et nüüd on Jaapani majandus seatud turumajanduse tervetele põhimõtetele, mis kasumi ja kahjumi kaudu reguleerib turul tegutsevate ettevõtete kasvu ja kadu.