See oli 1960-ndatel aastatel, kui ameeriklane Dennis Meadows kirjutas oma raamatu pealkirjaga „Kasvu piirid“ (Limits to growth), kus ta ennustas, et inimkond ei või enam samas tempos kasvada kui senini, sest maailma ressursid, mida inimkond oma elamiseks kasutab, on piiratud. Vaatamata kahele maailmasõjale ja pidevatele sõdadele maailmas on inimkond arvuliselt 20. sajandil eksponentsiaalselt kasvanud.

Itaalia rikas ärimees Aurelio Peccei oli sellest raamatust nii mõjutatud, et ta rajas Rooma Klubi (The Club of Rome), kuhu koondas kaasaja silmapaistvaid teadlasi, kes olid samuti meie piiratud ressurssidega maailma tuleviku pärast mures ja kes pidid leidma vahendeid, kuidas maailma arengut piirata. Muuhulgas nad ennustasid, et üsna varsti pole maailmas küllaldaselt toitu kasvava elanikkonna toitmiseks ja suur nälg tapab inimkonda.

See on tõsi, et mõningates vähearenenud maades valitseb alatoitlus ja inimesi sureb nälga. Samal ajal on maailmas toitu küllalt, et tervet kasvavat inimkonda toita. Poliitilised ja majanduslikud probleemid takistavad toiduvarude suunamist sinna, kus seda hädasti vaja on.

Rooma Klubist pole enam palju kuulda olnud. Võibolla on see liikumine, mis Kyoto Protokolli loomise kaudu maailma saastumise vastu võitlust peab, Rooma Klubi põhimõtted ja tegevuse üle võtnud.

Vaatamata inimkonna teadmiste tohutule kasvule paistab ikka silma see, et tuleviku õige ennustamisega inimkond hakkama ei saa. Olgu see üldise või majandusliku arengu valdkonnas, ikka jooksevad ennustused rappa. Pidevalt kerkivad esile gurud, kelle kaugenägelikkust aupaklikult seni kummardatakse, kuni tegelik elu nende ennustused tühistab. Siis langevad nad üksteise järele unustuse hõlma.

Paistab, et inimkonna ajupotentsiaal on nii kõrge, et seda ei saa kuidagi edukalt tuleviku ennustustesse ohjeldada. Inimkonna arengus on silma paistnud see, et kõikidele näiliselt lahendamatutele probleemidele on ikka lahendus leitud, nagu aatomijõud energia vallas, väetised ja ookeanid toidu tootmise vallas ja nii edasi.

Kui inimkonna areng oleks lineaarne, siis saaks seda ennustada, aga inimkonna leidlikkus ei ole lineaarne. Uued leiutused suunavad inimkonna arengu ootamatutesse suundadesse. Kes oskas veel kolmkümmend aastat tagasi ette näha Internetti ennast, selle nii laialdast kasutust inimkonnas ja selle mõju inimkonna arengule? Kuidas on lood nanotehnoloogiaga, kus mateeria mikroskoopilistest algosadest valmistatakse uusi ökonoomseid materjale? Kas osati ette näha biotehnoloogia arengut ja selle mõju inimelu pikkusele?

Inimkond on näidanud, et peale füüsilise surma ei ole peaaegu ühtegi probleemi maailmas, mida ta ei suuda lahendada, kui selleks tungiv vajadus tekib ja küllalt aega ja ressursse antakse.

Kyoto Protokoll on tänapäeval tulipunktiks. Siinjuures paistab silma, et teadlased on maakera temperatuuri soojenemise osas ka eri arvamistel. Ühed on kaljukindlalt veendunud, et inimkond oma saastamisega, peamiselt söe ja naftatoodete tarbimise läbi tekitavad temperatuuri tõusu maakeral ja sellele järgnevaid uputusi. Teised jälle väidavad, et maailma kliima on niivõrd ebastabiilne süsteem, et seda võivad tugevasti mõjutada ainult väikesed muudatused süsteemis endas. Nad väidavad, et läbi aegade on maailma keskmine temperatuur tsükliliselt ühest sajandist teise muutunud, kord jahenenud ja siis jälle soojenenud.

Arvamus

TRENDING