Peale II maailmasõda olid Saksamaa linnad puruks pommitatud. Paljud inimesed elasid kokkuvarisenud majade keldrites. Vene okupatsioonitsoonis venelased monteerisid lahti võimalikult palju säilinud tööstusseadmeid ja transportisid nad Nõukogude Liitu, nii et seegi vähene, mis järgi oli, rööviti sõjasaagina.

Sõjaaegne Saksa mark oli vääringuna käibel, kuid selle vastu puudus rahva usaldus ja must turg ning vahetuskaubandus õitsesid. Siis tuli Ameerika Marshalli Plaaniga, mille raames investeeriti suuri summasid Lääne-Saksamaa ülesehitamiseks. Sakslased viisid läbi vääringureformi, mille alusel käivitati uus Saksa mark. Rahval tekkis selle vastu usaldus ja kaubad ilmusid poodidesse. Järgnes kiire majanduslik areng, mida ka Saksa imeks kutsuti. Lääne Saksamaast sai Euroopa võimsaim majandus. Ida-Saksamaalt põgenenud inimesed täitsid tööturu lünki, kuid töökätest tekkis ikkagi puudus, töölisi imporditi mujalt, eriti palju Türgist.

Sotsiaaldemokraatlik partei oli Lääne-Saksamaal väga tugev. Nende valitsused vaheldusid parempoolsete, kristlik demokraatide valitsustega, kuid aeg-ajalt rakendati üha rohkem sotsialistlikke reforme, mis tööturu jäigaks tegid. Majandusliku mõõna perioodidel, kui ettevõtetel oli raskete aegade üle elamiseks vaja kulusid kärpida, muutus tööliste ajutine või ka mõnikord lõplik vallandamine üha raskemaks, kuna seadus vallandamist piiras. See takistas ka väikeettevõtete loomist ja kasvu, sest kes tahab omale abilisi palgata, kui on teada, et neid lahti lasta on väga raske ja neile tuleb palka maksta, kuigi neile tööd anda ei ole. Sageli algab väikeettevõte sellega, et ettevõtlik inimene pandib oma kinnis- või vallasvara ja sellega riskib oma majanduslikku tulevikku. Seda raha tavaliselt ei jätku kauaks, kui on majanduslik aeglustumine. Väikeettevõtted, mis suuremaks kasvavad, on enamasti peamiseks majandusliku kasvu loojaks. Samuti on ettevõtetel kohustus võrdlemisi suuri summasid palgaliste pensionikontodesse tasuda.

Ida-Saksamaa vabanemine kommunistliku ikke alt tõi ühinenud Saksamaal kaasa ka palju probleeme. Üheks suurimaks probleemiks oli, et Ida-Saksamaa tööliste palgad viidi ametiühingute survel samale tasemele kui Lääne-Saksamaa omad, kuid Ida-Saksamaa tööliste produktiivsus oli hulga madalam kui Lääne-Saksamaa tööliste oma, mistõttu kadus nende võistlusvõime vabal turul ja paljud ettevõtted läksid pankrotti. Sellest tekkis tööpuuduse tõus.

Praegu on Saksamaal jälle sotsialistlik valitsus võimul. Küsitav on, kas see on valmis tööturu tingimusi leevendama, et eraettevõtlusele rohkem hingamisruumi anda ja sellega suuremat majanduslikku kasvu tagada, mis vähendab tööpuudust ja toob valitsusele rohkem tulumakse.

Märkmed: