Oli aeg, kus Kanada dollar oli tugevam kui USA dollar. Kahjuks on aga need ajad möödas ja Kanada dollar on juba pikemat aega olnud palju nõrgem USA dollarist. Nagu me teame, on Kanada dollar juba aastaid olnud umbes kolmandiku võrra odavam.

Kanada eksporttööstusele on see olnud kasuks, eriti nüüd, kus Kanada ja USA vahel kehtib kaubandusleping, mistõttu Kanada eksport USA-sse on tublisti kasvanud. Nagu me mäletame, on Kanada vasakpoolsed tuge-vasti vabakaubanduslepingu vastu. Varjuküljena tuleb aga mainida seda, et madal dollar on võimaldanud Kanada tööstuse produktiivsusel USA tööstuse omast maha jääda. Pole olnud survet tootmiskulude alandamiseks moderniseerida ja automatiseerida tootmisvahendeid, sest madal Kanada dollar võimaldab Kanada toodetel võistelda USA turgudel vaatamata kõrgematele tootmiskuludele.

Odav Kanada dollar on teinud Kanada ettevõtted odavaks ja sellega atraktiivseteks ostuobjektideks väliskapitalile, peamiselt USA omale. Viimase kümnekonna aasta jooksul on vähemalt tosin Kanada suurfirmat väliskapitali poolt ära ostetud ja seega kadunud Kanada kapitaliturult. Uued Kanada ettevõtted ei ole küllalt suured, et seda tühimikku täita. Piiratud suurusega aktsiaturg tekitab probleeme suurtele investeerijatele, nagu seda on pensionifondid ja suuremad investeerimisfondid. Kui liiga suur osa ühe ettevõtte aktsiatest kuulub ühele investeerijale, ei ole tal võimalik neid aktsiaid vajaduse korral kiiresti müüa, ilma et ta aktsiaturul müüdavate aktsiate hinnalangust tekitaks. Veelgi tõsisem varjukülg on aga ühiskondlik. Mis tavaliselt juhtub, kui näiteks USA kapital ostab ära ühe Kanada suurfirma: firma peakontor Kanadas likvideeritakse koos kõikide kvalifitseeritud töökohtadega ja töökohad viiakse üle USAsse. See piirab Kanada kvalifitseeritud tööjõul sobivate töökohtade leidmist.

Säärane sündmus on vesi meie vasakpoolse meedia veskile, kes siis kapitalismi nuhtleb südametuses ja toob seda näitena globaliseerumise negatiivsest mõjust.

Mis see siis on, mis on tekitanud odava Kanada dollari? Ei midagi muud, kui kõrged tulumaksud ja valitsuse sekkumine majandusse üleliigsete seaduste ja eeskirjade kaudu. Kujukaks näiteks on Briti Kolumbia provints, kus kümme aastat sotsialistide valitsust viis Briti Kolumbia Kanada jõukamate provintside hulgast (kuhu kuuluvad ka Alberta ja Ontario, kes oma tulumaksudega toetavad vaesemaid provintse) vaesemate provintside hulka. Arenenud maade grupis on Kanadal üks kõrgemaid tulumaksukoormaid.

Sotsialism võitleb inimõiguste eest, kuid põhilised inimõigused on Kanadas saavutatud. Ülepingutatud inimõiguste nõudmised ja nende rakendamine ilma vastavate kohustusteta viivad paratamatult majanduse arengu pidurdumisele. Seda seost ei ole mitte kerge näha, kuid sellest on vajalik aru saada, et rahvas saaks teha teadliku valiku kõrgete inimõiguste ja aeglase majandusliku arengu vahel.

Märkmed: