Valitsuse ülesandeks on hoolitseda oma riigi riskigruppide, vanurite, haigete ja töötute eest. Samuti on valitsuse ülesandeks luua riiki vajalik infrastruktuur teede, raudteede, sadamate ja lennuväljade näol. Samuti tuleb valitsusel hoolitseda kodanike turvalisuse eest — sõjaväe, politsei ja kohtute abil. Riigi eduka arengu seisukohast on vaja kodanikele pakkuda häid haridusvõimalusi koolisüsteemi kaudu. Selleks kõigeks vajab riik raha, mistõttu igal kodanikul lasub kohustus maksta tulumaksu.
Iga normaalse südametunnistusega kodanik saab aru, et maksukohustus on vajalik, kui ta näeb, et tulumaksust laekunud raha kasutatakse tõelist abi vajavate inimeste abistamiseks ja riigis vajalike programmide läbiviimiseks. Kui aga tuleb ilmsiks, et tulumaksu raha raisatakse ja et seda kasutavad inimesed, kel ei ole kavatsustki produktiivselt rakenduda ühiskonda või kui tulumaksukoormus on muutunud ülearu suureks, tekib maksumaksjate hulgas rahulolematus, kuna tuntakse, et neid on ebaõiglaselt maksustatud.
Kanadas on möödunud sajandi algusest saadik tulumaksude osa sisemajanduse koguproduktis kasvanud. Aastal 1926 moodustasid tulumaksud sellest 18%, 1939 — 20%, 1946.a. II maailmasõja tõttu 30%, 1950 — 24%, 1960 — 28%. Pierre Trudeau alustas 1968. aastal peaminstriks saades suure sotsialprogrammide laiendamisega. Tookordne riigiaudiitor mainis oma aruandes, et valitsuses ei edutatud mitte bürokraate selle alusel, kui heaperemehelikult nad riigi rahaga ümber käisid, vaid hoopis selle põhjal, kuidas nad oskasid uusi programme välja mõelda. Aastaks 1970 oli tulumaksude osakaal tõusnud 38%-ni ja 10 aastat hiljem oli see 39%. Kui konservatiivid tulid võimule 1980-ndate keskel, siis ei vähendanud nad mitte tulumakse, vaid viisid sisse toodete ja teenuste tulumaksu (Goods and Services Tax), mis polnud just eriti populaarne. 1985. aastaks tõusid tulumaksud 40%-le, 1990-ndaks 45%-le, kus see näitaja püsis aastani 1995 ja liberaalide praeguse valitsuse ajal, aastal 2000 moodustasid need 46%. Järelikult peab keskmine palgateenija Kanadas töötama ligi kuus kuus teiste heaks, enne kui ta teenistus oma taskusse jääb.
Siinkohal tuleb märkida, et tulumaksude hulka on arvatud ka Kanada pensioniprogrammi ja töötaoleku kindlustuse programmi preemiad. Samuti koosnevad ülaltoodud arvud kolmest osast, nimelt föderaalvalitsuse tulumaksudest, provintsivalitsuste tulumaksudest ja munitsipaalüksuste (linnade ja valdade) tulumaksudest, mis on arvestatud kinnisvarade pealt.
Kui tulumaksud tõusevad liiga kõrgele, siis tekib olukord, kus ettevõtlikumad inimesed ja head erafirmad liiguvad parematele jahimaadele. Võrreldes USA-ga on Kanada tulumaksud palju kõrgemad. See on tekitanud nn. ajude väljavoolu Kanadast ja paljude firmade ümberasumise USA-sse. Kõrgete tulumaksudega käivad koos põhjalikud valitsuse eeskirjad, mis ahistavad eraettevõtlust ja aeglustavad riigi majanduse kasvu.
Alles hiljuti võtsid meie praeguse föderaalvalitsuse tippministrid omaks, et viimase paarikümne aasta jooksul on keskmise kanadalase elustandard võrreldes USA elanikega märgatavalt langenud. USAs on vaatamata suurtele kulutustele riigikaitsele tulumaksukoormus märgatavalt madalam ning majandus selletõttu tugevam ja suurema kasvuga.
Tulumaksukoormuse vähendamine ei ole kerge, sest on nii palju survegruppe, kellele maksab palka valitsus ja kes seetõttu ihu ja hingega selle vastu seisavad.
Majanduskommentaar: Tulumaksukoormuse kasv Kanadas (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tuleb välja, et teistes riikides kah
probleemid riigi raha raiskamisega,
mitte ainult kodumaal. Millist praktikat kasutavad siis maksumaksjad nende parasiitide arvu vähendamiseks?
probleemid riigi raha raiskamisega,
mitte ainult kodumaal. Millist praktikat kasutavad siis maksumaksjad nende parasiitide arvu vähendamiseks?
Arvamus
TRENDING
