Majanduslikult edukad riigid asuvad Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias on Jaapan peamine majanduslikult edukas riik. Mida vajab kapitalism oma eduks? Ta vajab demokraatlikku riigikorda, kus toimib õiglane seadusandlus ja seadusi rakendav kohtusüsteem ning kus riigi valitsus üleliia ei sekku majandusse paljude eeskirjade ja suurte tulumaksudega.

Samuti peab seadusandlus selle eest hea seisma, et turgudel valitseb võistlus, mis hoiab hinnad madalal, see tähendab, et monopole ei ole. Need omadused on iseloomustavad eelpoolmainitud riikidele. See on kapitalism, mis on need riigid viinud majanduslikule õitsengule.

Mis on omane majanduslikult vähearenenud maadele? Esiteks nad ei ole demokraatiad. Nagu me teame, vajavad diktatuurid võimulpüsimiseks osa oma riigi resursside rakendamist selleks, et rahvast vaos hoida. See osa ei loo uut majanduslikku väärtust, vaid tarbib seda. Korruptsioon on tunduv. Kapitalist, kes soovib sinna investeerida, enamikus ei julge seda teha, sest esiteks ta ei või kunagi kindel olla, kas seal riigis lepinguid austatakse ja kas kohtud toimivad erapooletult, kui on vaja arusaamatusi või tülisid lahendada. Samuti on olemas risk, et ühel heal päeval riigi diktaator konfiskeerib investeerija kapitali täielikult. Selletõttu on arengumaade majandused ebaefektiivsed ja loovad majanduslikku jõukust väga aeglaselt, kui üldse.

Kommunism valitses Nõukogude Liidus ligi 75 aastat. Seal oli eraettevõtlus peale mõne lühikese perioodi keelatud. Majandus oli kommunistliku dogma kohaselt keskselt planeeritud riigi valitsuse poolt viisaastakute kaupa. Bürokraadid Moskvas otsustasid, kuhu investeerida riigi kapitali, kaupade ja teenuste hinnad olid samuti nende poolt määratud. Nõudmise ja pakkumise mehhanism, mis turumajanduses hinnad määrab, oli välja lülitatud. Paljud projektid viidi läbi Gulagi orjatöölistega. Sellele peaaegu tasuta tööjõule vaatamata varises kogu Nõukogude Liidu majandussüsteem kokku ja seda tänu peamiselt eluvõõraste majandusprintsiipide rakendamisele.

Kommunistlik majanduseksperiment ei töötanud. Sotsialismi eesmärk oli alguses samuti riigi tootmisaparaadi omandamine riigi poolt, kuid ebaõnnestunud katsed suurte tööstuste natsionaliseerimisega näiteks Inglismaal peale Teist Maailmasõda viisid meelemuutusele. Sotsialism, nagu me teame, on demokraatlik ja tolereerib eraettevõtlust, kuigi ta on sellele ideoloogiliselt vaenulik. Tänapäeval väidetakse tihti, et majanduslik ebavõrdsus maailmas on kapitalistliku süsteemi süü. Midagi ei ole süsteemi süü. Süü saab ikkagi ainult olla inimestel, kes on võimu juures ja kes keelduvad turumajandust rakendamast, olgu siis ideoloogilistel või isikliku võimuahnuse põhjustel. Selletõttu väide, et majanduslik ebavõrdsus maailmas riikide vahel on turumajanduse süü, on ebaõiglane ja lausa vale.

Majanduse ülemaailmseks muutumise ehk globaliseerumise vastu on tugev agitatsioon. Globaliseerumises nähakse kapitalistlikku imperialismi, mis vähearenenud maid oma ikkes hoiab ja neid ekspluateerib. Nagu seda on varem mainitud, toob mõne Läänemaailmas eduka ettevõtte hargnemine vähearenenud maadele viimasele palju kasu uute, kohalikes oludes hästi makstud ja turvaliste töökohtadega. Tõenäoliselt sekkub ettevõte ka kohalikku poliitikasse, kuid ta on vaid üheks hääleks paljude seas.

See, et Läänemaailma suurkapital ühe mütsi all on ja tervet maailma juhib, on populaarne ja paljulevinud müüt. Majandusteaduse õpikutes käsitletakse kapitali nii nagu turgu mõistena, et kergemini seletada, kuidas kapital ja turud toimivad. Turu näite varal õpetatakse, kuidas nõudmine ja pakkumine määravad hinna. Sealjuures on tehtud oletus, et kõikidel inimestel on olemas täpne informatsioon kauba hetkehinnast ja kui palju on kauba pakkujaid ja kui palju on kauba nõudjaid ning et kõikidel inimestel on võimalus turul otsemaid osaleda.

On ju päris selge, et tegelikus elus säärast ideaalset olukorda esineb väga vähe. Aktsiaturud on vast sellele ideaalsele olukorrale kõige lähemal. Tegelikult on aga turgusid tohutult palju. Kartuliturg erineb tunduvalt autoturust või turust, kus müüakse lennukeid. Põhitingimuseks on, et turul peab pakkujate osas olema võistlus, ei tohi olla monopoli. Pakkujate poolt turuhinna suhtes kokkulepped on seadusega karmilt karistatavad. General Motors ja Ford on ülemaailmsed autofirmad. Nad peaks ju mõlemad suurkapitali hulka kuuluma. Nad mõlemad kindlasti kuuluvad autotootjate äriühingusse, mis püüab valitsuste juures autotööstuse huve kaitsta. Sellega aga koostöö lõpeb. Autoturul käib neil omavaheline võitlus elu ja surma peale — kellel on parem produkt, kes müüb oma kvaliteeti odavamalt, kelle vabrikud töötavad kõige suurema tööviljakusega jne.

Samuti käib võistlus pankade vahel. Kui mõni firma muutub liiga domineerivaks oma turul ehk sektoris, siis astub valitsus vahele, et sundida firma jagamist kaheks või rohkemaks omavahel võistlevaks osaks, nii nagu see sündis näiteks telefonifirmadega ja hiljuti oli kaalumisel seoses Microsofti firmaga.

Rikkusega koos kasvavad ka inimeste egod, mistõttu juba puhtinimlikult on võimatu suurte rahameeste vahel ühist keelt leida. Ajalehtedes vilksatavad suurfirmades asetleidnud võimuvõitluste tagajärjed, milletõttu üks või teine president vallandatakse ja asendatakse uuega. Suurkapitalil on kahtlemata valitsuste juures oma mõju, kuid samuti on ametiühingutel oma mõju. Neil on veel see eelis, et neil on valimistel rohkem hääli.

Säärane mõjude tasakaal on demokraatliku ühiskonna üheks alustalaks, sest ta ei lase liiga palju võimu ühte kätte sattuda. Absoluutne võim viib diktatuurini. Üsna varsti peale Teise Maailmasõja lõppu toimus Läänemaailma avalikkuses omapärane muudatus. Rahvussotsialistlik Saksa Töölispartei (Nazionalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei) ehk lühendatult Natsi partei kuulutati parempoolseks parteiks.

Nii oli parem meedias ja akadeemias natside kuritegusid esile tuua ja hukka mõista, ilma et sealjuures sotsialismi hea nimi oleks kannatanud. Külma sõja ajal ignoreeris enamik Läänemaailma meediast kommunistide kuritegusid Nõukogude Liidus ja satelliitides, mida kommunismi tundjad ja selle all kannatanud isikud püüdsid avalikustada. Akadeemias oli küllaldaselt professoreid, kes uhkusega oma õpilastele teatasid, et nad on marksistid ja et nad oma kursust marksistlikust vaatevinklist õpetavad. Kui Nõukogude Liit kokku varises ja dokumendid selle inimsusevastastest kuritegudest ka Läänemaailmas avaldati, pööras Läänemaailma meedia enamik sellele vaid põgusat ja kiiresti mööduvat tähelepanu. Natside kuriteod on aga ikkagi veel päevakorral.

Võib julgesti väita, et enamik Läänemaailma meediast on vasakpoolne. Võtame kasvõi eelpoolmainitud kommunismi kuritegudest põgusat möödaminekut. Ta opereerib arusaamal, et see, mida valitsus teeb, on üldiselt hea ja see, mida eraettevõtlus teeb, on üldiselt halb, kuna eraettevõtluses valitsevat ohjeldamatu ahnus.

Teise näitena võib tuua praegust Enroni skandaali, mis on kuude viisi püsinud ka Kanada meedia tulipunktis, ka suhteliselt parempoolsete ajalehtede juures. Samaaegselt aga üle kahe miljardi dollari Kanada maksumaksjate raha otsese raiskamisega föderaalvalitsuse poolt tegeleti vaid mõned päevad ja mindi õlakehitusega päevakorras edasi.

Suureks irooniaks on see, et Läänemaailma vasakpoolne meedia ja akadeemia ei saaks mitte nautida oma praegust kõrget elustandardit, kui poleks olnud turumajandust ehk kapitalismi, mis selle võimaldas.

Märkmed: