Selleks et raha teenida, valmistavad inimesed tooteid, mida teised inimesed on oma vajaduste rahuldamiseks valmis ostma. Kui ostjad ja müüjad kohtuvad turul, areneb sellest esemete tootmine, millest tekib ühiskondlik harmoonia (toodetakse vajalikke asju vajalikes hulkades). See juhtub iseenesest, ilma et keegi seda juhataks või kontrolliks. Sellest sündis „nähtamatu käe“ mõiste, mis turumajandust juhib ja mis eitab valitsusvõimu sekkumist majandusse.
Sakslane Karl Marx tunnistas oma peateoses „Kapital“, mis esmatrükis ilmus 1867, et turumajandus on kõige efektiivsem majanduslikke väärtusi loov süsteem, kuid ta arvas, et rikkuse suur kogunemine takistab selle head ühiskondlikku jaotust, millega kaasneb suur inimkonna viletsus. Ta kirjutas „Kommunistliku manifesti“, mis teeb tema kommunismi pühakuks. Kommunism kui ka kauaaegne sotsialism pooldavad majanduse täielikku allutamist riigivõimule. Üheks nende maailmavaate alustalaks on arusaam, et kui keegi ühiskonnas on rikas, siis keegi muu peab vastavalt vaene olema. Ühesõnaga, varandus ühiskonnas on konstantne.
Austerlane Friedrich Hayek, Nobeli laureaat majandusteaduses, avaldas aastal 1944 oma peateose „Tee orjusesse“, milles ta väitis, et valitsuse sekkumist majandusse tuleb iga hinna eest vältida, sest valitsus koosneb inimestest ja inimeste aju pole nii kaugele arenenud, et ta suudaks kõiki tegureid, mis on majanduses ja eriti moodsas majanduses, õieti hinnata. Tegelik elu on tema teese korduvalt õigeks tunnistanud. Eraettevõtte juhtkonna peamiseks eesmärgiks peab olema investeerijate raha hooldamine pikaajalise suurima kasumi saavutamiseks. Sellest kõrvalekaldumine annab võimu valitsusele, keda mitmel tasandil ei saa usaldada.
Hayekile oli mõistatuseks, miks oli sotsialistlikul majandusteoorial nii suur kõlapind vabas maailmas, rääkimata kommunistlikest diktatuuridest. Hayek uuris ka Darwini arenguteooriat, mis teda mõjutas ja kust ta sai ka vastuse oma küsimusele marksismi populaarsuse suhtes.
Darwin väitis, et kunagi oli inimene käpuli käinud. Sadade tuhandete aastate pikkuse arengu jooksul oli inimene hakanud kahel jalal käima, oli toimunud areng tema kehalistes võimetes. Kui säärane areng toimus kehaliselt, siis on üsna tõenäoline, et taoline areng toimus ka intellektuaalselt, inimese ajus.
Sadu tuhandeid aastaid elatus inimene jahist ja korilusest, elatist teeniti metsloomade jahtimise ja marjade ning seente korjamisega. Kui perekond või suguharu A korjas ühel korral rohkem marju ja seeni ning tappis rohkem metsloomi kui perekond või suguharu B, siis viimane kannatas tühja kõhtu, sest marjad ja loomad olid otsa saanud. Ühesõnaga toiduks vajalike ressursside hulk oli piiratud ega muutunud palju aastate jooksul. See olukord kehtis aastasadu, sest maailma majanduslik areng kuni tööstusrevolutsioonini oli peaaegu null. Rikkad olid rikkad vaeste arvel.
Nüüd elame ajastul, kus toimiva turumajandusega maades elatustase kahekordistub umbes iga nelja aastakümne jooksul. Majanduskasv aastas on keskmiselt vähemalt kaks protsenti. Kui rikkad saavad rikkamaks oma töö, ettevõtlikkuse ja riskivõtmisega, siis ei sünni see mitte vaesemate arvel, vaid ka vaeste olukord paraneb, sest kasvavast majandusest laekub rohkem tulumaksu ühiskonna riskigruppide olukorra leevendamiseks.