Viido Polikarpus maali üle andmas major Leo Kunnasele.
Tänaseks olen juba lugenud L. Kunnase raamatut ja soovitan seda kõigile, kes tahavad teada, kuidas võitlevad eesti poisid Iraagis. Minul on eriti põnev lugeda neid kohti, milles on juttu Eesti ja Ameerika sõdurite omavahelistest suhetest.
Kurenurmes meeldib mulle tegelda maalimisega. Ja et Leo Kunnas oli esitlenud Eesti Majas ka oma esimest romaani, mille pealkiri oli „Sõdurjumala teener” (2001) ja mis tänaseks on tõlgitud ka soome keelde, siis tulin mõttele kinkida talle raamatuesitlusel tema portreemaal. Küsisin ka Peeter Talilt, mis ta arvab minu ideest. Tali naeris vastu ja teatas, et talle meeldiks küll rohkem, kui ma kingin kringli. Selle peale lubasin, et kingin mõlemad, kuna pean Leo Kunnasest kui kirjandusliku andega sõdurist väga lugu.
Leo Kunnast kohtasin ma esimest korda 12 aastat tagasi. Töötasin siis kindral Einselni nõunikuna ja Kunnas oli ametis Riigikaitseakadeemias, tänaseks on ta siirdunud Kaitsejõudude Peastaapi.
Enne maalima asumist saatis Peeter Tali mulle paar fotot Leo Kunnasest Iraagis. Asusin tööle ja mulle tundub, et sõdur maalil sai üsna sarnane originaalile. Aga et maal jäi kuidagi tühi, siis helistasin kapten Talile ja küsisin, mida iseloomulikku võiks ta mulle veel Kunnase kohta ütelda, et ma saaksin seda oma töös kasutada. Tali teatas, et Kunnas hoiab väga oma peret ja loomulikult meeldib talle lugeda. Need vihjed ei viinud mind edasi, sest tema peret ei saanud ma ometi ühe käeliigutusega Iraaki tõsta. Kuid lõpuks andis Peeter Tali mulle lootusrikka vihje – Leo Kunnas on tohutult maias! See oli juba midagi, mis kulus mulle marjaks ära.
Ja nii sattuski maalile Winnie Puhh, kes loodab, et Leo Kunnas tema meepoti jälle täidab. Enda arvates lõin ma Winnie Puhhi abil kaks kärbest ühe hoobiga – Puhh on kirjanduslik tegelane ja koos Kunnasega jagavad nad maiasmokkade edetabelit.
Lõpetasin maali teisipäeval 26. septembril, raamatu esitlus oli järgmisel päeval. Seega oli mul võimalus näidata tööd enne ärakinkimist tuttavatele ja sõpradele. Siin Kurenurmes polegi Puhh nii tuntud tegelane, nagu arvata võiks. Kõik, kes teda maalil nägid, pidasid Puhhi Mishaks ehk Vene karuks, kes oli Moskva olümpiamängude maskott, ja taheti teada, millist poliitilist sõnumit ma sellega edasi annan. Üks kohalik aga küsis minult, kas suhkur ja mesi tähistavad narkootikume? Lõpuks hakkasin ma kahtlema, kas maali kinkimine Leo Kunnasele üldse oli nii hea idee… Et ma olen ise kaks korda käinud Bosnias, Horvaatias ja Kosovos ning näinud oma silmaga, kui lugupeetud olid Eesti sõdurid seal, siis ei tahtnud ma nende suurust mitte mingil moel vähendada. Tallinna Eesti Majas aga mõisteti kohe, mida ma olin oma maaliga öelda tahtnud, ja mind julgustati kinki üle andma.
Kindral Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand juhatas Kunnase raamatu esitlust Eesti Majas. Et Kunnas ise on väga tõsine ja tagasihoidlik mees, siis oli ka õhustik äärmiselt vaoshoitud ja tõsine. Kohal olid muidugi raamatut välja andnud kirjastuse Tänapäev esindajad, kapten Kunnas ise, kaitsejõudude peastaabi rahvas ja teisi huvitatud kultuuriinimesi. Kui Indrek Tarand mulle sõna andis, siis tänasin Leo Kunnast põneva raamatu eest ja teatasin, et kuna ma ise pole kunagi Iraagis käinud, siis pidin kasutama oma kujutlusvõimet ja ma loodan, et pilt sai tõetruu.
Kui ma maali rahva poole pöörasin, käis saalist läbi naerukahin – tõsised näod olid kadunud ja ma tundsin, et olin löönud naelapea pihta. Olin õnnelik, et sain rõõmustada paljusid häid ja armsaid inimesi.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
