Aino Wilhelmine (neiuna Küüts) laulatati Elmar Pähnaga 24. juulil 1937. Abikaasa Elmar oli kaks aastat varem ordineeritud kirikuõpetajaks ja töötanud aasta Urvaste koguduses.
Aino isa Jaan Küüts oli köster ja linnamisjonär ning Elmar käinud vahel isa Jaani jutlusi kuulamas. Nii tudengipoiss ja koolitüdruk tuttavaks saidki.
Aino Pähn meenutab, kuidas nad koos abikaasaga sõitsid jalgratastega taluperedesse inimesi kirikusse kutsuma. Pühapäeviti oli kirik alati rahvast täis. Aino oli pühapäevakooliõpetaja ja organist.
Augustis 1944 algas põgenikupõli, pikale teekonnale võeti Urvastest kaasa armulauariistad, et need valedesse kätesse ei satuks. Esimesed viis aastat möödusid Saksamaal erinevates põgenikelaagrites, kus Elmar kogus toidukraami eesti sõduritele vangilaagritesse viimiseks. Õp. Pähn oli veendunud, et kui eesti sõjamehed ei oleks pealetungivat rinnet kinni pidanud, oleksid nad Siberis olnud.
Jõuludeks 1950 jõudis Saksamaal viieliikmeliseks kasvanud pere Ameerikasse. Elmar ja Aino Pähnal oli kolm last: tütred Hele-Malle (1938) ja Anne (1946) ning poeg Hillar (1942), lastest vanim on lahkunud igavikku. Abikaasa Elmar Pähn suri 1992. a.
1998. a. asus pr Aino Pähn elama Eestisse, kus ta süda tuksus väga soojalt hoolduskodudes viibivatele vanuritele. Ta tegi kõik nende aitamiseks, valmistades ja viies kohale kingitusi, vanureid lohutades ja nendega palvetades. Ta ei unustanud iialgi tänamast ka lahkeid annetajaid ja toetajaid Torontost ja mujalt.
Akadeemiliselt kuulus Aino Pähn korporatsiooni Indla. Ta oli ka aktiivselt tegev gaidluses.