Eduard Rebane sündis 4. augustil 1918 Viljandis. Peale tema olid peres vend ja õde. Ta kasvas tubliks meheks, kelle südamesse istutati tugev armastas kodu ja isamaa vastu. Kooliteed alustas Eduard, või Eedi, nagu ta eluajal kõigile tuttavaks sai, Kutsari nimelises algkoolis, kust siirdus edasi sealsesse gümnaasiumi.
Lilled mälestuseks
Eedi tegi läbi Eesti sõjaväe ajateenistuse. Vene okupatsiooni ajal tekkisid tal veendunud isamaalasena lahkarvamused uute valitsejatega ja ta vangistati. Pääle vabanemist sunniti astuma Punaarmeesse, kust ta esimesel võimalusel „ära hüppas“ ja edasiste ohtude eest jäi ennast varjama.
Kui punane võim pidi sakslaste eest põgenema, astus Eedi vabatahtlikult eesti pataljoni, et relvaga asuda kodumaa kaitsele. Järgneval paaril aastal tegi ta läbi kõik võitlused, püüdes kaitsta kodumaad uue okupatsiooni eest, kus tal enda ütluse järgi tuli olla „silm-silma vastu ja karvupidi koos“ meie põlisvaenlasega, ka Sinimägedes.
Sõja ajal kohtus Eedi Ellen Edich Martinson Nagla'ga, kellega abiellus Tartus 22. detsembril 1943.
Pääle sõja lõppu tuli asuda põgenikelaagrisse. Tütar Ene sündis 1945 Steinhoereng'is ja perekond hakkas vaatama võimalusi mujale asumiseks. 1948. a avanes pereisal võimalus tulla üksinda aastaks Kanadasse „talusulaseks“ ja aasta täitudes sai perekond järele tulla.
Uueks koduks sai Kitchener ja perekond kasvas, sündis poeg Eduard ehk jällegi Eedi. Pereisa, ettevõtliku mehena, täiendas end kursustega ja sai töökoha elektrikuna Kitcheneri Williams Roberts elektrifirma juures, kus töötas kuni pensionieani. Viimased aastad veetis Eedi Seedriorul, kuhu ta oli rajanud kindla ja tugeva suveelamu, sest Seedrioru oli tema süda ja hing.
Ta oli tihedalt seotud Seedrioru saamislooga ja kui see materialiseerus, oli asja juures nii nõu kui jõuga. Sel ajal oli tuntud ütlus „kui näed Seedriorul auku, siis paistab sealt kindlasti kas Eedi Rebase või Elmar Kägu pea“, sest nende meeste jõu ja nõuga toodi Seedriorule elekter. Küll oli Eedi postidele auku kaevamas või posti otsas traate pingutamas. Seetõttu vist panigi Harry Pärkma talle hüüdnimeks „välgu Eedi“. Ei olnud ühtegi tööd ja ettevõtmist Seedriorul, kus polnud teda abiks. Ei jõua üles lugeda kõike, kuhu tema energia ja oskus jõudis. Nende panuste eest valiti ta 1970. a Seedrioru auliikmeks.
Eduard Rebasel oli ka palju varjatud andeid. Ühe näitena tema mitmekülgsusest annab tunnistust asjaolu, et tal oli suur osa Seedrioru vabaõhulavastuste juures, mitte ainult valgusmeistrina, vaid ka dekoraatorina. Tema kujundatud ja valmistatud oli muusikali „Emajõel“ lavapilt, kui piirduda ainult ühe nimetamisega.
Vananedes tulevad igale meist mitmesugused tervislikud probleemid. Eedigi ei pääsenud neist ning seetõttu tuli temalgi hakata töökoormat vähendama. Kuna jalgsi liikumine polnud enam nii kerge, siis nägime Eedit tihti „ratsutamas“ oma isesõitval muruniitjal, hoidmas Seedrioru välju korras ja olles samal ajal abiks nõuga, kus seda vajati ja küsiti.
Iga tööline vajab puhkust ja nüüd on Taevaisa hoolitsenud selle eest, et ka see töömees on saanud puhkama. See puhkus on paratamatu ja lõplik. Eriti suurt puudust temast tunneb Seedrioru. Kuigi ta on meie hulgast igaveseks lahkunud, pole ta siiski meile kadunud, sest nii paljud märgid ja kohad tuletavad teda meelde, kui liigud Seedriorul.
Puhka rahus, Seedrioru hea „vaim“ ja töömees, sinu sõbrad soovivad sulle seda.
