Mälestades Heljo Liitoja (1923—2010)

In Memoriam | 08 Oct 2010 | Eesti Elu

TIIU ROISER

Mäletan, kuidas jalutasime ema ja vanaemaga pühapäevahommikuti Peetri kirikusse. Sel ajal elasid paljud inimesed kiriku lähedal, nii et ei olnud vaja autoga kirikusse sõita ega muretseda, kuhu parkida. Kiriku allsaali kogunes alati suur hulk lapsi. Joosti laval, hüpati pinkide peal, mõni nuttis ema järele. Kes oli neid lapsi vastu võtmas? Kes kutsus korrale ja organiseeris, nii et kõik me õppisime jumalasõna — Heljo Liitoja.

Olin Heljo juures külas paar aastat tagasi. Meenutasime vanu aegu ja vaatasime pilte albumis. Minu jaoks oli ime, kui hea oli Heljo mälu — tal olid kõikide laste nimed meeles ja ta selgitas, kes mängis mingit osa populaarseks saanud kiriku näidendites, mis aastal midagi toimus, kes õmbles kleite või kes aitas lavastusega. Aga miks oleks see nii ime? Heljo oli ju haruldane pühapäevakooli õpetaja, paljude ideedega naine, hästi tegutsev ja väga organiseeritud. See, mis toob inimesele rõõmu ja mis talle meeldib teha, jääb ju hästi meelde. Heljo mäletas selgelt kõiki, kellega ta koos töötas ja lapsi, keda ta õpetas sellest ajast, kui pastor Oskar Puhm palus teda alustada Peetri kiriku pühapäevakooli.

Peale sõda Saksamaal DP (displaced persons) laagris elades alustas Heljo lasteaia ja noortele kooliga. Ka seal ta õpetas. Aastad hiljem oli Heljo ja ka teised eestlased Torontosse saabunud. Uus Peetri kirik oli just loodud. Külmal novembrikuul tuli Heljole palve Peetri kiriku pastorilt: „Oleks kena, kui noored laulaksid jõuludeks. Kas sa, Heljo, palun organiseeriksid noori jõulupuul laulma?“ Nii ta siis tegi. Peale laulmist mängis Heljo lastega mänge ja sai aru, kui palju oli ta igatsenud lastega tegutsemise järele. Kui pastor Puhm rääkis, et tahaks Peetri kirikus alustada pühapäevakooli ja palus Heljot seda juhtima, oli ta üllatunud, aga hea meelega nõus.

Pühapäevakool algas 19 lapsega 1949. aasta jaanuaris. Jumala õnnistusega kasvas kool kiiresti ja varsti olid kirikus ka laste laulukoor (juhatas Linda Soopere), suurte laste grupp (õpetas Meta Puhm) ja väikesed lapsed, kellega töötas Heljo ise. Peale õpetust mängisid lapsed ringmänge. Pärast tulid jumalasõnale lisaks õppimisele ka ajalugu (Klaudia Voiko), rahvatants (Ants Saar) ja eesti keel (Ellen Martens). Selle kõige läbiviimiseks pühapäevadel aega ei olnud, ja nii algasid esimesed sammud Eesti Kooli asutamise poole.

Peetri kiriku pühapäevakool kasvas aga suuremaks. Vaja oli rohkem õpetajaid, sest lapsi oli palju ja väike saal nüüd täis — kõige suurem arv oli 256 noort!

Heljo juhtimise ajal loodi rütmiorkester ja peeti kolm konserti aastas. Jõulude ajal olid suured pidustused, kus lapsed laulsid, mängisid ja esitati jõulunäidend. Kuna Heljo kirjutas või adapteeris kõik näitemängud ise, proovis ta panna tegutsema nii palju lapsi kui võimalik. Vahel oli etenduses rohkem kui 50 last vanuses 3—12 aastat.

Heljo soovitas ka pastor Puhmile tõlkida ingliskeelsed sinodilt saadud materjalid eesti keelde. Heljo tõlkis ja valmistas koos abilistega aastate jooksul suure kogumiku eesti pühapäevakooli materjale.

Kuna olin Heljo õpilane, mäletan selgelt, kuidas vanusegrupid kogunesid erinevasse saali nurka ja lavale jumalasõna õpetuseks ja kuidas peale kirikut uhkelt emale näitasin, mida olin klassis valmistanud. Mäletan ka, kuidas Heljo saatis klaveril, kui mängisime „Kes aias, kes aias, mesilane aias...“, hüppasime värvilisel plaatpõrandal ja kuidas ta sosistas kirikus, et tuleb vaikselt istuda.

Ajaratas on aga ringi käinud ja palju aastaid on möödunud. Kahjuks ei ole pühapäevakooli tulek enam nii tähtis kui see oli Heljo ajal. Paljud perekonnad on linnast välja kolinud ja ei saa enam jala kirikusse tulla. Hästikülvatud vili läheb aga kasvama. Nähes isikuid, kes tema ajal pühapäevakoolis käisid ja nüüd Eesti ühiskonnas tegutsevad, tõi Heljo südamesse suurt rõõmu.

Heljo viimased sõnad mulle meie kokkusaamisel oli, et ta lootis, et mõnelgi endisel pühapäevakooli õpilasel on helged mälestused nendest kaunitest aegadest — temal oli ilusaid mälestusi palju.

Ma tänan südamest Heljot tema suure panuse eest. Perekonna ja oma laste kasvatamise kõrval tegi ta Peetri kirikule tublit tööd. Niisuguseid inimesi, kes hoolsalt kogu südamega ennast pühendavad, et kirikut aidata ja noori vabatahtlikult õpetada, on vähe. Heljo teenis Peetri kiriku pühapäevakooli juhataja ja õpetajana aastatel 1948—1972, tuues palju noori Jumala juurde oma õpetuse ja tegudega.