Leida Loo sündis 15. novembril 1910 Tallinnas Mart ja Mari Loo üheksast lapsest seitsmendana. Maalt pärit Leida vanemad asusid elama Tallinna.
Pärast invaliidistumist I maailmasõjas asus isa tööle kingsepana. Leida mäletas, et lasteperel polnud kunagi puudust ilusatest kingadest ja saabastest. Kodu hingeks oli aga ema, kes oma rõõmsa meelega oskas eriliselt korraldada elamist ka piiratud võimalustega.
Leida õppis lugema juba 4-aastaselt ja läks kooli seitsmeselt. Tema eesmärgiks oli juba siis omandada õpetaja kutse. Teda huvitasid eriti soome, aga ka muu väliskirjandus, samuti inglise, saksa ja vene keel. Kuid Leida oli andekas ka matemaatikas ja füüsikas.
1930. a. osutus tal tänu stipendiumile võimalikuks astuda Tartu Ülikooli, kus õppis peamiselt matemaatikat, füüsikat ja astronoomiat. Eriharrastusena võttis ta veel 2-aastase rootsi keele kursuse, teadmata siis, millist tulu sellest tulevikus tõuseb. 1936.a. lõpetas ta ülikooli diplomeeritud õpetajana.
II maailmasõja lõpu ajal saabus Leida koos oma venna ja õega Stockholmi, kus ta diplomid ja töötunnistused olid suureks abiks elu korraldamisel uuel maal.
Töötades algul kindlustusseltsis, käis ta õhtuti rootsi keele kursusel ja oli abiks sõpradele töökohatde muretsemisel. Peatselt jõudis ta järgmisele tasandile –sooritanud Uppsala Ülikoolis kutseeksamid, sai ta matemaatika õpetaja koha Västerasi tütarlaste gümnaasiumis.
Leida abiellus 1949.a. Isak Lundiga, järgmisel aastal asusid nad elama Kanadasse. Torontos avanes tal võimalus kasutada taas oma matemaatilisi teadmisi, kui ta asus tööle AVRO lennukitehasesse, kus ta töötas 14 aastat. See oli õnnelik aeg – kaunid linna- ja suvekodud, kogudus, sõbrad. 1961.a. suri aga Isak ja Leidal oli raske uue olukorraga kohaneda. See viis teda otsusele asuda õppima täiesti uut ala. Nähes enda ümber õnnetuid, abivajavaid inimesi, astus ta Toronto Ülikooli, kus saavutas 1966. a. magistrikraadi sotsiaalalal (MSW). Kõige virgutavam oli tema jaoks rühmateraapiaga tegelemine ja perekondade nõustamine. Ta töötas sel alal kuni 1976. aastani, kuni pensionile jäämiseni. Aga ka siis ei jätnud ta oma õpinguid, vaid täiendas end soome keele alal ja õppis ära prantsuse keele.
Leida Lund oli ettevõtlik, algatuslike ideedega inimene, kes vaatas tulevikku ja kellel oli alati anda midagi kasulikku teistele. Ta kuulus Toronto Eesti Baptisti Kogudusse, kus ta arvamusi, loenguid ja ettekandeid alati hinnati. Usk Jumalasse kandis teda kogu pika elu – noorusest kõrge vanaduseni.
Viimased eluaastad veetis Leida Ehatares, oma rahva hulgas, kus ta eest eeskujulikult hoolitseti.
Mälestades oma endist õpetajat ja sõpra mõistan, et Leida rikastas paljude inimeste elusid, ka minu oma.