„Marie Underi teoste kättesaadavus ja nende retsensioon on olnud luuletaja tähendusega võrreldes ülekohtuselt katkendlik ja häiritud.“ Need on sõnad, mis trükkitoimetajad on kirjutanud. See kõik pole öeldud ainult vabanduseks, vaid on lihtsalt tõik, mis selle viivituse taga seisab peale 22 aastat, mis möödunud poetessi surmast.
Me kõik teame, et aastatel 1944-91 oli Eesti kirjandus käristatud kahte lehte okupatsiooni tõttu. Kõik, mis paguluses ilmus, oli automaatselt keelatud. 1958 tehti küll väike erand Underi ja Suitsu puhul, kuid Underi saksa okupatsiooni ajal ilmunud „Mureliku suuga“ (1942) ja paguluses ilmunud „Sädemed tuhas“ (1954) ja „Ääremail“ (1963) olid suletud erifondi, mille juurde tavaline inimene ei pääsenud.
Peale poeedipaari surma (Adson 1977 ja Under 1983) jäi neist maha mahukas arhiiv Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde Stockholmis Paul Laane haldusse. Asi hakkas ilmet võtma alles 1996.a., kui Laanele saadeti kodumaalt appi Rutt Hinrikus, Vilve Asmer, Tiina Saluveer ja Külli Tamkivi, kelle vahendusel arhiiv lõpuks maandus Eesti Kirjandusmuuseumis. Kõiki neid andmeid, mis saadaval olid, on kasutatud selle koguteose koostamisel, mille esialgse projekti algatajaks oli Sirje Kiin.
Teos on jagatud kolme ossa. Esimeses vaatleb Rutt Hinrikus Underi elukäiku sünnist kuni „Siuruni“. Me saame teada, et Under sündis Tallinnas Hiiumaalt mandrile tulnud Hiiu koolmeistri tütrena. Lugemise omandas oma isalt 4aastaselt. Toonaste oludega arvestades sai ta võrdlemisi hea alghariduse Cornelia Nicolseni eraalgkoolis, mille lõputunnistus jäi siiski saamata vanemate rahapuudusel. Juba lapsepõlvest peale oli ta huvitatud luulest ja kirjutas oma kladedesse saksakeelsetest antoloogiatest Schilleri ja Goethe värsse.
Temperamentse tütarlapsena armus ta Hiiumaalt tulnud kadakasakslasest Carl Hackerisse ja abiellus 1902.a., kuid abielu hakkas peatselt näitama lagunemise märke ühiste huvide puudumisel. Perekond kolis ajutiselt Venemaale, kuid tuli tagasi 1907 ja asus elama Suur-Tartu maanteele Tallinnas.
Under töötas lühemat aega vastasutatud radikaalse ajalehe „Tallinna Teataja“ juures ja kohtas seal Eduard Vildet, kes soovitas tal luuletamist jätkata. Samas oli ta kokku saanud ka Ants Laikmaaga, kes tegi talle selgeks, et kui ta jätkab luuletamist, tehku seda ilmtingimata eesti keeles.
Laikmaa hoolitses väga Underi eest ja just tema kaasabil ilmuski Underi esimene luuletus „Postimehes“ 1902.a. pealkirjaga „Kuidas juhtus...“ 1913.a. lõpul oli temalt ilmunud juba kümmekond luuletust, mis liikusid käest kätte Tallinna haritud seltskonnas. Uues korteris tekkis omapärane kirjanduslik salong, kus käisid koos sellised mehed nagu Jaan Lintrop, Eduard Hubel, Hugo Raudsepp, Theodor Altermann jt. 1913.a. toimunud „Estonia“ teatri pidulikul avamisel kohtus ta esimest korda Artur Adsoniga, kellest sai hiljem tema elukaaslane.
Sealtpeale algaski see päris õige luuletamine, mis mõned aastad hiljem puhkes õitsele „Siuru“ rühmituse näol. Seal majas Tartu maantee serval käisid koos ka Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper. Sealtpeale valmis Underil neli luuletuskogu: „Sonetid“ (1917), „Eelõitseng“ (1918), „Sinine puri“ (1918) ja „Verivalla“ (1920). Algas ajajärk, kui eesti moodne luule sai omale kindlad jalad alla.
Koguteose teise osa autoriks on Sirje Olesk. See käsitleb iseseisvusaega kuni Nõukogude esimese okupatsioonini. Pikapeale sai Under abielulahutuse ja registreeris end abiellu Artur Adsoniga 1924.a. juunis. Seljataha oli jäänud tormakas „Siuru“ ja „Tarapita“ periood. Adson oli ainus kindlapalgaline inimene perekonnas, töötades Tallinnas „Päevalehe“ juures. Underi sissetulekud tulid honorarist luuletuskogude ja arvukate tõlgete eest. Alates 1925.a., kui sai jalad alla Kultuurkapital, oli ka sealt võimalik midagi saada. Sel ajal ilmusid Underilt järgmised luulekogud: „Pärisosa“ (1923), „Hääl varjust“ (1927), „Rõõm ühest ilusast päevast“ (1928), ballaadikogu „Õnnevarjutus“ (1929), „Lageda taeva all“ (1930) ja „Kivi südamelt“ (1935).
„Siuru“ perioodist peale oli ta tõlkinud olulisi asju maailma kirjandusest nagu Ch. Baudelaire’i „Väikesed poeemid proosas“ (1930), Ibseni „Peer Gynt“ (1938), Lermontovi „Valik luuletusi“ (1941). Teatrite jaoks on ta eestindanud M. Maeterlincki „Sinilinnu“, „Pelleas ja Melisande“ jpm.
Janika Kronberg kirjeldab perioodi, mis koosneb kahest okupatsioonist (1940—44) ja pagulasaastatest Rootsis, kus poeedipaar elas Stockholmi eeslinnas nimega Mälarhöjden. Sel perioodil ilmus Underilt kolm luulekogu: „Mureliku suuga“ (1942), „Sädemed tuhas“ (1954) ja „Ääremail“ (1963) ning üks pikem poeem „Uneretk“, mis on pühendatud Ants Orasele, kes oli Underi kõige olulisem tõlgendaja luuletaja eluajal. Samal perioodil ilmus ka Adsoni „Eluraamat I—II“ (1974). Kolmele selgitavale artiklile on lisatud Tio Tepandi ingliskeelne resümee.
Peale kirjutuste sisaldab see koguteos palju pildimaterjale — fotosid, raamatuillustratsioone, käsitsi kirjutatud luuletekste. Seejuures tuleb eriti mainida vahelehena sissepaigutatud Marie Underi isiklikku deklaratsiooni, mida ta arvab neist kõikidest okupatsioonidest. See algab nii: „Olen olnud algusest peale Nõukogude riigi rezhiimi ja Eesti Vabariigi okupeerimise vastane ja jäänud selleks tänapäevani.“
Juba ainuüksi see rikkalik pildimaterjal teeb raamatu rariteediks. Ära on toodud ka Ants Laikmaa poolt maalitud portree, tehtud 1904.a., mille orginaal kord hävis kunagises tulekahjus. Ära on toodud sünni- ja leeritunnistuste koopiad, rääkimata ühest suurest fotost, mis on Raamatuaasta puhul tehtud Kadrioru lossi ees, kus ta seisab kindral Laidoneri kõrval.
Et keegi kunstnik ta kuju mõnesse kaljurahnu või graniiti raiuks, seda vist Marie Under ise poleks tahtnudki. Ta teadis, et ainsaks mälestussambaks jääb ta looming, mis kestab seni, kuni veel kõlab eesti keel — seega läbi aegade.