Ürituse korraldajaks oli sõjaveteranide ühing, kellele endised võitluskaaslased on alati olnud lähedased. Jumalateenistuse eel sisenesid kirikusse eri grupid ja organisatsioonid, nende hulgas Soomepoiste Klubi liikmed oma lippudega, Eesti lippu kandis Edgar Marten.
Päevakohase jutluse pidas pastor Markus Suokonautio, organist Shirley Ruuskanen mängis orelil 1818. a. loodud „Narva marsi“, mis oli kirjutatud kunagiste sõjasangarite mälestuseks, kes andsid 1700. a. rindel oma elu vabaduse eest venelastega võideldes. Pühakirja luges Soome Sõjaveteranide Kanada Piiri esimees Veikko Kallio. Jumalateenistus toimus sõjaaegse väliteenistuse eeskujul, kuhu ka veteranid olid vastavad koraalid valinud.
Kirikust väljusid mehed lippudega, organisatsioonide esindajad pärgade või lilledega, kõige ees kandis Soome valitsuse pärga Soome konsulaadi esindaja Tarja Tuovila-Sage. Kiriku kõrval olevale mälestussambale asetas Johannes Vihma eesti veteranide lilled. Lühike palvus lõpetati koraaliga „Üks kindel linn ja varjupaik“, nagu seda tehti omal ajal ka Soome sõjaväeteenistuses.
Kiriku alumises saalis oli kaetud kohvilaud, mille oli korraldanud veteranide klubi naisorganisatsioon. Veikko Maijala kõneles 1944. a. suvevõitlustest, mis meenuvad eriti langenute mälestuspäeval. Suurrünnaku-aegseis lahinguis ühendasid soomlased kõik oma jõud, nende hulgas oli ka eestlaste JR 200 — kokku saadi 127.000 sõdurit, kellega astuti vene jõudude vastu. Kolme nädala jooksul sai surma 20.000 meest, nende hulgas ka rohkesti eesti mehi. Venelane püüdis Viiburi lahe saarte kaudu luua teisele poolele sillapääd. Olukord oli eriti ohtlik, sest küsimuse all oli Soome püsimine iseseisva riigina.
Ben Järvenpää sõnul saaks neist läbielamustest päevade kaupa rääkida; ta puudutas eriti 6. juunil alanud Idarinde lahingut, kus Viiburi lahe võitlus kujunes väga otsustavaks lahe saartel peetud lahingute näol. Mehed suutsid tõrjuda kõik rünnakud.
Soome konsulaadi teenistuja Tarja Tuovila-Sage andis edasi Soome valitsuse tervitused. Soomepoiste Klubi esindaja Paavo Loosberg meenutas 15-aastase eestlasest noore sõduri langemist; lotana sõjaväes teeninu luges ette soome sõjateemalisi luuletusi. Siis avaldas Veikko Kallio tänu kaasaaitajaile, öeldes, et järgmine kord saame kokku Soome iseseisvuspäeval 6. detsembril 2003.