Esimene rida (vas.): Egbert Runge, Johannes Vihma, peapiiskop Andres Taul,Hannes Oja, Erich Rämmeld. Teine rida (vas.): praost em. Tiit Tralla, Leonid Tenno Seim, õp. Ants Tooming, August Pertman, Endel Tigane, Raffi Moks.
Foto: P.R.
Foto: P.R.
Jumalateenistusel teenis ja jutlustas õp. Ants Tooming, orelil dr. Roman Toi. Laulis Cantate Domino Asta Ballstadti juhatusel. Jumalateenistusest võtsid osa peapiiskop dr. Andres Taul ja praost em. Tiit Tralla. Kirikulisi oleks võinud olla rohkem.
Jumalateenistus
Jumalateenistuse algul asetasid koori laulu „Kyrie“ (Lembit Avesson) ajal Raffi Moks ja Erich Rämmeld Soomepoiste Klubi poolt roosid mälestustahvli altarile. Langenute mälestuseks laulis koor „Langenud kangelastele“ (Juhan Aavik).
Jutlus
Õp. Toominga jutluse aluseks oli Jh 6:16-21. Kindel lootus ja tugev usk — need mõlemad nähtamatud asjad on aidanud inimkonnal püsida ja edasi liikuda. Paljud rahvad on loobunud vastupanust; nad on hääbunud või sulanud kokku teiste rahvastega. Eesti rahvas on püsinud. Eesti mees on Jumala abiga võidelnud vabaduse nimel Lembitu päevadest alates — Jüriööl ja Mahtra sõjas. Suur võit saavutati Vabadussõjas. Koos teiste rahvastega kaitsesid nad Eesti pinda Narva all ja Sinimägedes. Kui peale Vabadussõda võisime laulda: „Priiuse päike paistab me maal, vaenajatest vabastatud Kalevite raal“, siis Sinimägedes ja mujal võidelnud mehed olid tembeldati okupatsiooniajal natsideks. Meie poliitiliste juhtide kohus on neid tunnustada kangelastena.
Vas. Helju Salumets, Leo Soo, Vivi Kivi, Silvi Aug ja Asta Valvur. Foto:
P.R.
P.R.
Oleme tänulikud Jumalale, et oleme veel rahvas. Meil on alles oma maa, eesti keel ja meel. Tänu Jumalale, et meie emad on seda uhkust ja iseteadvust järeltulevatele põlvedele hoidnud.
Kohvilaud
Peale jumalateenistust koguneti allsaali, kus naisring Lehta Greenbaumi juhendusel pakkus kohvi, võileibu ja muid maitsvaid suupisteid.
Koosviibimise avas õp. Tooming, misjärel nõukogu esimees Olev Maimets tervitas osalenuid ja tänas korraldajaid. Päevakohased sõnavõtud olid Tarmo Raelt ja Helju Salumetsalt. Oma sõnavõtu lõpuks deklameeris Helju Hendrik Paasi Vabadussõja ainelise luuletuse „Kui kajavad metsad“. Sõnavõttude järel ütles õp. Ants Tooming söögipalve. Koosviibimine oli heatujuline; koduteele asudes ootas väljas päikeseküllane pühapäevane pärastlõuna.