Raul Pettai
Selle aasta 15. novembril saab 105 aastat, kui Väägveres, Tartumaal, sündis helilooja, koorijuht ja organist Leonhard (Leo) Virkhaus - ärkamisaegse eesti muusikategelase David Otto Wirkhausi pojapoeg. Tänu kodusele õhkkonnale avaldus Leos varakult huvi muusika vastu, nii et ta juba 16-aastaselt katsetas komponeerimisega.
Peale alghariduse saamist lõpetas Leo Tartu Õpetajate Seminari 1931. Järgnesid õpingud Tartu ja Tallinna muusikakoolides, kuni aastaks 1939 olid saavutatud helikunstniku diplomid kolmel alal: muusikateooria, kompositsioon, orel. Lisaks tuli EV kutsetunnistus laulu- ja muusikaõpetaja erialal. Algas hoogne tegevus: organist mitmes Tartu kirikus, Tartu Pimedate Kooli puhkpilliorkestri juht, dirigent Tartu “Vanemuise” teatris, õppetöö Tartu koolides (kus ta asutas suured noortekoorid ja –orkestrid), Tartu Omakaitse orkestri juht jpm. Kõigele lisaks komponeeris Leo Virkhaus neil aastatel ligi 20 instrumentaalpala ning sama palju laule. Viimaste hulgas on rahvusvaheliselt tuntud jõululaul “Tiliseb, tiliseb aisakell”, mida ma lapsepõlvest hästi mäletan.
Septembris 1944 aga katkes kõik, kui lähenev Punaarmee sundis Leo Virkhausi koos perekonnaga - abikaasa Ida, poeg Rein ja tütar Tiiu - põgenema Saksamaale. Sõja lõppedes 1945 asuti Detmoldi lähedale rajatud Hiddeseni põgenikelaagrisse. Hiddesenis algas minu side Leo Virkhausiga, sest 1945. a sügisel jõudsin minagi koos isa-emaga sinna. Laager asus sanatooriumihoones, mis oli Briti sõjaväevalitsuse poolt rekvireeritud põgenike (Displaced Persons) majutamiseks. Siin leidsid ajutise kodu üle saja eestlase. Selliseid laagreid leidus hulgaliselt üle sõjajärgse Lääne-Saksamaa, nii baltlastele kui teistele rahvustele, kes sõja lõpul poliitilistel põhjustel oma kodumaale tagasi pöörduda ei saanud.
(Pikemalt Eesti Elu 13.nov. paberlehes)
