63 aastat tagasi, juunikuu lõpupäevadel olin koos tuhandete noorte meestega, sh. paljude oma sõpradega Kadrioru näituseväljakul. Ilm oli ilus, kõlaritest mürtsus vägev marsimuusika, kuid mehed olid väga mornid. Olime punaarmee mobilisatsiooni kutsealused, keda sadamas ootasid laevad, et viia meid Leningradi.
Korraga hõigati terve hulk nimesid, keda kästi peahoone ette rivistuda. Olin nende hulgas, ja kui rivi nägin, kus oli palju minu sõjakooli kaaslasi, teadsin, et need olid Eesti Vabariigi reservohvitserid. Rivi ette ilmus korraga punakomissar, nagaan vööl, kõndis seal edasi-tagasi ja lõpuks peatus minu ees. Küsis, kas ma tahan vabatahtlikult punaarmeesse astuda. Pidin momentaanselt andma vastuse, millest minu saatus ja võibolla ka elu olenes. Leidsin perfektse vastuse, õiges tolleaegses stiilis: „Tahan oma viimse veretilgani võidelda nende saksa sigade vastu, kes oma kärnaste kärssadega meie roosiaeda reostavad, kuid tahan neile kohe meie pinnal relvaga vastu astuda. Ühelgi juhul ei taha ma oma kodumaalt ilma vastupanuta lahkuda.” Nägin, et minu vastus üllatas komissari. Olin tema lõksust libedalt välja lipsanud. Ta küsis sama teiselt mehelt. Ja ka vastus oli sama. Komissari otsus kõlas: „Minge koju!” Punaarmee ei usaldanud meie ohvitsere koos meestega merereisile saata.
Ruttasime kiiruga läbi näituseväljaku värava, südames rõõm, et olime pääsenud, kuid muretsedes ühtlasi mahajäänud sõprade pärast. Ei osanud arvatagi, et olin läbi elanud saatusliku momendi, kus eesti mehed kahte kilda eraldati ja see lõhe üle poole sajandi kestab.
Rõõm ei kestnud kaua — paari päeva pärast hakkas miilits meid kokku kutsuma, seekord vangidena, keda ootasid trellitatud loomavagunid raudteejaamas. Kadusin koos sõbraga põranda alla, jäädes ootama sakslaste tulekut. See võttis aega ligi paar kuud, mille kestel mu elu nii mõnelgi momendil rippus juuksekarva küljes. Augusti lõpul tulime välja — mustad, habemes, kuid elus ja vabad.
Algas saksa okupatsioon. Naiivselt lootsime, et saame jälle näha eesti lippu Pikal Hermannil ja luua ehk isegi oma kaitseväe. Seda ei juhtunud. Algas okupatsiooniaeg, mis polnud kerge: toidust ja elutarvetest oli nappus; peale Tallinna pommitamist valitses paanika ja ulualuse puudus, kuid peaasi — olime pääsenud punaterrorist.
Minu mobilisatsioonikaaslaste saatus oli vastupidine — punaterror viis neid Siberi sunnitöölaagritesse, kus paljud surid nälja, külma ja viletsate sanitaarolude tõttu. Nende ainukeseks päästerõngaks oli võimalus pääseda eesti laskurdiviisi, mille formeerimine algas a. 1942.
Kodumaal loodi omakaitse ja politsei ning piiripataljone. 1943. a., kui sai selgeks, et saksa Venemaa rünnak on takerdanud, hakkasid meie rahva juhid eesotsas endise peaministri Uluotsaga, taotlema rahvusväeosade loomist lootuses, et kui suurvõimud on ära kurnatud, saame ise oma saatust määrata. Loodi Eesti Leegion, mis võitles saksa rahvusvaheliste väeosade koosseisus relva-SS mundris. Sinna koondus vabatahtlikke, kuid enamus värvati mobilisatsiooni kaudu. Nii siis olime olukorras, kus eesti mehed võitlesid mõlemal poolel.
1944. a. alul, kui Leningradi rinne kokku varises, kaitses Eesti Leegion vapralt meie idapiiri mitmekordse üleolekuga punaarmee vastu kuni septembrini, mil saksa ülemjuhatus otsustas rinnet tagasi tõmmata ja Eestit loovutada.
Mind mobiliseeriti suvel 1944 ja määrati noorte lennuväe abiteenistuslaste hooldusohvitseriks. Seekord ei olnud mobilisatsioonist pääsu ega ka kõrvalhoidmise tahtmist. Kommunismi terror, küüditamine ja Tallinna pommitamine oli kõigil meeles ja olime valmis võitlema kasvõi vanakuradi endaga, kui see tähendas võitlust kommunismi vastu.
Kriitiline olukord tekkis septembris, kui rinne Eestist tagasi tõmmati. Oli võimalus jääda kodumaale ja oodata punaarmee „vabastajaid” või lahkuda koos saksa vägedega. Enamus valis kodumaalt lahkumise lootuses, et taandudes läände saame varem või hiljem lääneliitlaste sõjavangideks. See oli raske teekond kokkuvarisevas saksa armees, kuid otsustavates lahingutes eesti väeosad enam ei osalenud.
Sõjatee viis mind Kuuramaa kotti, kus olin sõja lõpuni. Olime ühed vähestest, kes sealt välja pääsesid ja oma sõjatee Saksamaal briti sõjavangilaagris lõpetasid.
Nüüd oli olukord, kus minu näituseväljakul lahutatud sõbrad minust paremas seisukorras olid. Nad olid kodumaal, oma rahva keskel, kangelased, ja mitmedki eelistatud olukorras. Kuid nad pidid läbi elama kommunismi terrori, küüditamisi ja suure venelaste sisevoolu. Kõigele vaatamata hoidsid nad isamaalist vaimu ja saavutasid iseseisvuse ligi pool sajandit hiljem.
Meie olukord oli kehvem: olime sõjavangid ja nii mõneski ringkonnas vaadati meile kui sõjakurjategijatele. Olime võõral maal, paljud puuduliku keeleoskusega ning meie tulevik oli tume ja lootusetu. Kuid siiski poleks me ühegi hinna eest oma seisundit kodumaa saatusekaalastega vahetanud. Olime kaotajad, kuid olime poolel, kus inimõigused, demokraatlikud põhimõtted ja vabadus olid hinnatud. Mõne aasta pärast leidsime endale kodud kaugetel maadel ja hakkasime elu uuesti üles ehitama. Püüdsime jääda eestlasteks, toetada kodueestlasi pakkide saatmisega ja jätkata võitlust kommunismi vastu. Seekord oli meil tugev liitlane: lääneriigid, kes kommunismi tõelise iseloomu olid avastanud. Kodumaast aga olime eraldatud raudse eesriidega. Alles 50 aastat hiljem, kui raudne eesriie langes ja iseseisvus taastati, oli mul võimalus jälle kodumaale minna. Oli suur rõõm sõpru ja sugulasi näha, kuid avastasin, et pool sajandit, mil olime elanud erinevate rezhiimide all, oli jätnud tugeva lõhe üksteise mõistmisse.
Isegi nüüd, peale 12-aastast vaba suhtlemist ei ole see lõhe sillutatud. Seda näitab selgesti Lihula mälestusmärgi afäär.
Nüüd aga, kus paljud meist on lahkunud või elame oma viimastel eluaastatel, oleks aeg need asjad korda seada. Kõigepealt peaksime tunnustama ajalugu, nii nagu ta oli, mitte nii nagu võõrad survegrupid seda meile tahavad ette kirjutada. Meie kodumaa on sajandite vältel olnud võõraste sõjavankrite tallermaa. Eelmine sajand ei olnud erandiks, kuid vaatamata sellele oleme ennast jälle püsti ajanud ja elame vaba rahvana. Meil on õigus ja kohustus vaadata ja austada oma ajalugu nii, nagu meie seda näeme. Meie mehed käitusid mõlemal poolel ratsionaalselt ja tegid parimad valikud nendes olukordades, mida kuri saatus meile tõi. Oleme selle üle uhked ja mälestame neid väärikalt. Nii pronkssõduril kui Lihula mälestusmärgil on koht meie ajaloos. Ajame selja sirgeks ja jätame nad püsima ja respekteerime neid mõlemaid, vaatamata välismõjudele. Ja veel enam, oleks kord aeg luua ühine ja väärikas mälestusmärk meie vapratele meestele. Ühel pool võiks olla mälestuskivi nendele, kes võitlesid punatähe, teisel pool neile, kes olid haakristi all. Kuid keskel peaks lehvima sini-must-valge. Hea oleks sinna kokku tulla oma lahkunud vapraid sõpru mälestada, teisel poolel kätt suruda ja mälestusi vahetada.
Endel Uiga
Hope, New Jersey
Mälestusi ja mõtteid (11)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Teie küsimus, kuigi pilkav, on tõsine ja raske lahendada. Natukene teises vormis ta oli ka esil ENSV kui võimumehed nagu Rüütel tahtsid eestlasi teha venekeele kõnelevateks nõugogude inimesteks. Eestlus siiski püsis põhjustel mis oleks meile kõigile õpetlikud. Tänapäeva venelane ikka ei mõista miks see eestlane oma tähtsuseta keelest kinni hoiab. Kas teie oma õues esitate identsusega seotud küsimusi? Oleks ka huvitav teada miks pärast teie meid pidevalt külastate mõnitava kommentaariga?
Kogu selle lehe võiks järsku tõlkida inglise keelde ja nii jättagi? Milleks Kanada eestlaste tuleviku üle igas kümnendas artiklis pead valutada, kui ometi on lugeda kergem selles keeles, milles olete "koolitud"?
Nõustun teiega täielikult.
Lisaks ainult niipalju et võiksite selle ülesanne oma peale võtta. Teil ju hea ingliskeele kirjaoskus. Oleme seda juba enne näinud ja soovime veel.
Lisaks ainult niipalju et võiksite selle ülesanne oma peale võtta. Teil ju hea ingliskeele kirjaoskus. Oleme seda juba enne näinud ja soovime veel.
Arvamus
TRENDING
