Minu ema Erna Sulevit paluti Jõekääru esimeseks juhatajaks, kuna tal olid kogemused
Ants ja Erna Sulev.
Emal ja Hennul oli hea kooskõla — Henn kamandas ja ema korraldas. Suurte tüdrukute kasvatajana ja lisaks veel juhatajana olid ta ülesanded mitmekülgsed. Tagasi mõeldes imestan, kuidas emal kõigeks aega jätkus. Kell kuus hommikul oli ta juba jões ujumas, siis kiiresti kööki perenaisi tervitama ja kell seitse tagasi taresse, et äratada oma suured tüdrukud võimlemistundi minekuks. Andis aega tüdrukutele ennast korda sättida, aga aega jäi alati napiks. Ülejäänud laager ootas, kuid suured tüdrukud veel puudusid — oli vaja viimased „lihvimised“ teha.
Päev möödus kiiresti ja tihti nägin suurte poiste tarest, et kell kaks öösel paistis veel ema aknast tuli. Magamiseks jäi tal aega väheseks, tihti aitas neljast tunnist. Kuna algaastatel tuli kõigega algusest peale hakata, siis koostas ema koos Henn Ründvaga päevakava.
Hommikud möödusid kolmes osas — ujumine, sport ja laulmine, eesti keele tund. Ema juhtis laulmist ja eesti keele tundi kasvatajate abil. Henn Ründva oli spordiplatsil koos abilistega ja mina olin hiljem juba ise abikasvataja ja kasvataja ujumisinstruktor. Rekordeid ületati igal aastal nii spordis kui ujumises, mõned neist on tänapäevani kehtivad. Kauneid ettekandeid oli ema koostanud luuletuste, laulude ja eestipäraste näidenditega. Lastevanemad vaatasid uhkusega laste edusamme esinemistel. Sellele lisaks tuli koostada Jõekääru kolmesalmiline hümn, millele ema luuletas sõnad ja minu komponeeritud oli muusika.
Nendel kuudel kirjutas ta oma suurele perele uusi näidendeid, laule ja luuletusi. Erna Sulev saadab oma siirad tervitused Jõekääru 50. aasta juubeli puhul minu kaudu, kuna ta ise on jõudnud kõrgesse ikka — ema saab 95-aastaseks just enne Jõekääru avamist sellel aastal.
Toronto Eesti Naisselts palus mul kirjeldada Jõekääru algaastaid, mida teen hea meelega, kuna need aastad tähendasid meie perele palju. Olime osa ema suurest perest, mille üle ta tundis ja tunneb siiani mälestuste kaudu suurt rõõmu.