(Algus Eesti Elus # 30)

Nende põnevate aastate ajalugu ei hakka ma siin üksikasjaliselt esitama, kuid ütleksin niipalju, et need olid äärmiselt pingelised ajad. Pea iga päev oli midagi uut Balti riikides jälle juhtunud ja tuli vastavalt reageerida, peamiselt märgukirjade ja pressiteadetega.

Esmajoones pidasime vajalikuks pidevalt teavitada Kanada valitsust võimalusest, et ärritatud ja segadusse sattunud Moskva võib Balti riikides toime panna ootamatu verise rünnaku, mis toimuski Leedus ja Lätis, kuid õnneks mitte Eestis. Teiseks oli mure, et Kanada valitsus võinuks teadmatult „ette hüpata“ ning tunnustada mingit ebamäärast Eesti valitsust ja mitte täielikku iseseisvat Eesti Vabariiki. Selles osas oli eriti energiline Meie Elu toimetaja ja EKN-i liige dr.Tönu Parming, kes mind tihti informeeris Moskvast saabunud uutest ähvardustest jmt.

Siis polnud muud, kui ka pühapäeviti bürosse rutata ja koos Tönuga koostada vastav märgukiri.

Arvan, et see oli Kõigekõrgema poolt dikteeritud, et Laas Leivat tuli just sel kriitilisel ajal täisajaliselt tööle EKN-i. Töökoormus oli siis nii suur, et kui oleksin üksinda jätkanud, oleks mind varem või hiljem viidud sealt kanderaamil haiglasse. Kõige muu kõrval tekkis omaette uus fenomen. Eestis oli avanenud aken ja liialdamata võib öelda, et pea iga päev ilmus meie büroosse mõni isik, kes oli pääsenud Eestist ja soovis taotleda asüüli Kanadas. Neid tuli muidugi abistada. Nii olime Laasiga kordamööda vist pea igal nädalal Kanada immigratsiooniametis tõlkideks. Võtsime veel lisaks tööle Maimu Palumäe (Mölder), kes visalt viis läbi büroo administratiivtegevust.

Palju võiks rääkida sellest, mida neil aastail sai tehtud, kuid kahtlemata oli kõrgsaavutuseks Kanada parlamendi erakorraline õhtune istung, kus arutati ainuüksi Balti riikide küsimust. Kohal olid kõik parlamendiliikmed sh kõik ministrid ja ka peaminister. Selle ürituse tagantlükkajaks oli parlamendiliige Pauline Browes (keda on ka vääristatud EKN-i Kuld Teenetemärgiga), kuid kahtlemata toimus see haruldane sündmus suures osas tänu baltlaste eelnevale selgitustööle.

Viimatimainituga võib põhjendada ka asjaolu, et Kanada oli esimene riik, mis tunnustas taasiseseisvat Eestit. Samas tuleb esile tõsta ka neil aastail toimunud isikutunnistuste väljastamise aktsiooni, mille läbiviimise võttis oma õlgadele välismaal Avo Kittask. Avo väsimatust selle aktsiooni läbiviimisel võib seletada ainult fanaatilise patriotismiga. EKN oli muidugi igal sammul tema seljataga, kuid ta tegi seda tööd tasuta ja tihti ka kandes kulusid omast taskust. Sel viisil õnnestus Avol mitte ainult ellu viia see tänuväärne aktsioon, vaid ka anda nii kodu- kui väliseestlastele tagasi vaba Eesti kodanike eneseväärikus.

Siis jõudis kätte august 1991... Ärevusega oodati, mis saab edasi. Kuna Laas ei olnud töö intensiivsuse tõttu vist kaks aastat oma maakodu üldse näinudki, sõitis ta mõneks päevaks maale, et hinge natuke tagasi tõmmata. Oli augusti kolmas nädal ja kõik oli Eestis suhteliselt vaikne. Ei olnud ette näha midagi plahvatavat. EKN-i juhatuse liikmed, mina kaasaarvatud, olid isegi soovitanud, et Laas võtaks endale mõned vabad päevad enne, kui ta tööpingest kokku variseb. Nii ta sõitiski pühapäeval maale. Samal hommikul teatati aga korraga uudistes, et Eesti oli ennast taas iseseisvaks deklareerinud. Kuna Laasil maal telefoni polnud, helistasin meeleheitel ta naabrile, paludes, et ta ütleks Laasile, et on vaja viivitamatult Torontosse tagasi tulla. Selgus aga, et Laas oli juba maale sõites kuulnud autoraadiost uudiseid ja abikaasa Ellen oli ta viinud otse Trenton'i bussijaama, kust ta kohe tagasi pöördus Torontosse ning ilmus veel samal pealelõunal büroosse.
Hommikul hakkasid telefonid undama. Taheti intervjuusid toimunu kohta. Arvestasime Laasiga, et sellel ja järgnenud päevadel andsime pressile kahepeale ligi 100 intervjuud.

Sellest Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest on meelde jäänud veel kaks juhtumit. Istusin büroos, kui vaikselt astus sisse Toomas Metsala, tõmbas taskust asuniku Viru Valget ja kaks väikest tinast napsiklaasi. Nii tähistasime koos Eesti taasiseseisvumist. Teiseks, helises telefon ja üks Toronto tegelane, kes oli aastaid otseselt töötanud EKN-i vastu päris, millal EKN oma uksed sulgeb ja et kas ta võiks EKN-i Kanada eestlaste nimekirja enda kätte saada. Viskasin sellepeale toru hargile.
(Järgneb)

Märkmed: