(Algus Eesti Elus # 30)

1990-ndatel aastatel ei vähenenud töökoorem, kuna oli mitmeid küsimusi veel lahendada, nagu näiteks Nõukogude vägede väljaviimine Eestist, üleüldse taasvabastatud Eesti ülesehitamine ja ka Eesti tulevikuvõimalused seoses astumisega Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

Ehkki töökoorem ei langenud, kahanesid aga sissetulekud toetuste näol. Arusaadavalt leidsid mitmed rahvuskaaslased, et meie eesmärk oli saavutatud. Selletõttu jäime Laasiga mitmel korral kuude kaupa palka ootama, kuna kassa oli tühi. Isegi siis, kui korjandusaktsioon oli tulu toonud, saime me vaevalt ühelgi aastal seda palka, mis oli eelarves ettenähtud. Olime siis sunnitud oma sissetulekuid täiendama muude töödega.

1997. aastal toimus mulle isiklikult üks eriti soojalt meeldejäänud ettevõtmine. Mitu kuud oli mind kirjadega pommitanud üks naisterahvas mulle tundmatust organisatsioonist nimega „Special Olympics“ ehk Eriolümpia. Mis tegemist võinuks sel EKN-i tööga olla, sellest polnud mul õrna aimugi. Lõpuks nõustusin mitmekordsete telefonikõnede peale minema ühele nn informatsioonikoosolekule. Peamiselt kavatsesin minna põhjusel, et nendest tülikatest telefonikõnedest vabaneda.

Kutsusin seltsiks Ülo Isbergi kaasa ja läksimegi. Niipea kui uksest sisse astusime ja selgus, et oleme eestlased, viidi meid vägisi teise tuppa, kus täitsime ära vastavad ankeedid ja sellega saime samal õhtul endalegi ootamatult „Special Olympics“ ametlikeks võõrustajateks. Daam, kes mind kirjadega ja telefonikõnedega oli pommitanud, polnud mulle kunagi selgeks teinud, et siia oli tulemas veebruarikuus 8-liikmeline Eesti puuetega laste võistkond osalema Collingwoodis toimuval taliolümpial, millega seoses vajati kedagi Kanada eesti ühiskonnast, kes nende eest hoolitseks.

Collingwoodis olid juba ennast kirja pannud Loreida Rohusaar ja Helgi Rosen, kuid Torontos ei olnud kedagi, kes nendele lennuväljale vastu läheks jne. Terve see sündmus kujunes üheks kõige eredamalt meeldejäänud ja kõige enam südant soojendanud ettevõtmiseks. Lastega saime ülihästi läbi, olümpial võistlesid nad vapralt, tulles mitmel alal esikohtadele, väljaarvatud ühel juhul, kui vene meeskond vaidlustas ühe eesti lapse võidu. Olin ise selle vahejuhtumi juures ja andsin oma sõna välja astuda selle eesti poisi kaitseks, mida ma ka tegin, esitades oma vastulause ühele ausalt öeldes väga ebameeldivale vene meeskonna treenerile, kuid tulemusteta. Võit võeti nö „meie mehelt“). Kogu elamus oli meid sedavõrd puudutanud, et sama aasta maikuus sõitsime Üloga Eestisse osa võtma Eesti Eriolümpia tuluõhtust.

Viimastel aastatel on mul olnud võimalus vastu võtta mitmesuguseid huvitavaid külalisi Eestist, kuid kõige meeldejäädavam oli „Rolling Estonians“ ümbermaailmareisijate grupp eesotsas Tiit Pruuliga. Olin muretsenud neile hotellitoad, korraldanud vastuvõtu jne. Viisin neid siis ka Torontot vaatama. Sellist sõitu läbi Toronto linna pole ma elus kogenud. Oli talvine aeg, teed lund täis, kuid nendele autojuhtidele ei tähendanud see midagi. Oma vägevate Mercedese neljarattaveo masinatega lasti kindlakäeliselt läbi lumehangede, mööda kõnniteid — nii nagu vajadused just parajasti nõudsid. „Stop“-sildid olid nende jaoks mõttetud tüütused. Peale pikka reisi läbi Euroopa ei teinud nad ilmselt enam vahet linna- ja maasõidu vahel. Oli põnev kogemus, kuid hiljem kulus mul tükk aega, et musklid jälle normaalselt liikuma saada, sest olin autos mitu tundi sedavõrd kramplikult istunud.

Võiks veel palju jutustada ühest ja teisest, kuid ehk eeltoodud mälestuskildudest juba piisab. Muust võib rääkida teine kord. Nimetaksin veel ainult ühte omapärast olukorda, mis tekkis 2003. a. alguses. Äsja EV aupeakonsuliks määratud ning ühtlasi EKN-i esimehe ametit pidav Laas Leivat oli ootamatult haigestunud seljavigastusega. Aasta varem oli organisatsiooni Eesti Sihtkapital Kanadas (kuhu kuulusin juhatuse liikmena ligi 20 aastat) asjur ootamatult lahkunud oma ametist. Nõustusin tagasi astuma oma juhatuse liikme kohalt ja võtma asjuri kohustused enda peale. Sellega olin siis tööl osaajaliselt ESK asjurina ja osaajaliselt edasi ka EKN-i peasekretärina. Seoses Laasi haigestumisega kujunes siis selline ainulaadne olukord, kus kolm kuud olin korraga ESK asjur, EKN-i peasekretär ja täitsin nii EKN-i esimehe kui ka aupeakonsuli kohustusi.

Nüüd on siis möödunud 22 aastat sellest juulikuu päevast, kui Laas Leivat mind üles leidis seal Jõekääru suvila juures. Minu „kolme aasta“ plaan on muidugi ammu luhta läinud, palk pole kunagi olnud hiilgav ja pole ma veel seda lubatud „vaba suve“ näinud. Sellest hoolimata ei kahetse ma midagi. Mul on olnud au olla ajalooliste sündmuste läheduses, kohata mitmeid isikuid, kes praegugi on juhtivatel kohtadel taasõitsvas Eestis, teha koostööd lugematute isamaaliselt meelestatud isikutega ja anda ka oma panus nii Kanada eesti ühiskonnale kui ka Eesti vabadusvõitlusele.

Mis edasi toimub, ei tea, kuid olen kindlal veendumusel, et nii kaua, kuni püsib eesti ühiskond Kanadas ja nii kaua, kui meie idanaabriks on Venemaa, peab tegutsema ka vastav eestlaste keskorganisatsioon Kanadas.

Märkmed: